Kolm tuntud sõna
Just nimelt – võrdsus, ei enam isandaid ega orje, sirge olgu püsivalt horisontaalne. Keegi ei tohi kellestki kõrgemal kiikuda.
Mida tähendab see loosung praegu?
Ideedeajaloolased eristavad enamat kui kahtsadat eri tähendust vabaduse mõistel. John Stuart Millist peale on vabaduse kupitsate paikapanek ja nihutamine sotsiaalsel maastikul muutunud hiiglaslikuks töönduseks, mis annab igapäevast leiba kõikvõimalikele piirivalvuritele ja piiririkkujatele.
Vabaduskäsitlused on otseselt tuletatavad seisukohtadest mina, isiku ja inimese olemuse küsimuses. Tarvitseb ainult manipuleerida inimese määratlusega ning vabadus võib soovi kohaselt omandada mis tahes tähenduse.
Kuidas on lood vendlusega ehk miks mitte õde?
Võrdsusega on enam-vähem sama lugu. Tehnoloogial põhineval ühiskonnal tuleb kasvu ja pideva innovatsiooni tagamiseks anda kõigile võrdsed võimalused. Algul tuli kaotada seisused, siis erinevus sugupoolte vahel. Kui visalt kaitsesid mehed pükste kandmise monopoli!
Vabadus ja võrdsus on liberaalses demokraatlikus heaoluühiskonnas, s.t tarbimisühiskonnas käes. Mis tahes diskrimineerimine on surmapatt. Aga kuidas on vendlusega? Kes on minu vend? Kõigepealt: miks vend ja mitte õde?
Vendlust tõlgendatakse “vennaliku ühtekuuluvusena”. Kas otseselt ehk verevendlusena, või kujutletuna: “Julgesti, vennad, nüüd tööle, võitlema hüütakse meid! Endale priiuse maale rinnaga murrame teed!”
Paraku oli väga raske miksida vendlust ja võrdsust isegi priiuse maal. Jah, Suur Vend andis vähematele vennalikku abi. Aga need ei olnud selle üle õnnelikud. Tuleb meelde üks nõukogudeaegne anekdoot. Venelane ja poolakas leiavad rahapaja. Üks teeb ettepaneku: jagame vennalikult! Teine vastu: ei, ei, jagame parem pooleks!
Nii on mõistetav, et nüüd ei kuule vendlusest enam eriti palju. See sõna kõlab aegunult. Seksistlikult. Eks ta olegi aegunud, nagu ka muu, mis pärit religioossest maailmapildist. Aitab sellest, et kõik on seaduse ees võrdsed. Niivõrd, kuivõrd.
Ligimene kui rahvuskaaslane ja kaasinimene
Vanas Testamendis kasutatakse rahvuskaaslase tähistamiseks sõna “ligimene”. Ligimene oli rahvuskaaslane, sama esiisa Aabrahami järeltulija. Kristluses laienes ligimese mõiste kõigile inimestele.
Kuid praegu on “ligimene” võõramgi kui vend. Klerikaalne, seega halvustav. Seletav sõnaraamat annab vasteks “kaasinimene” ja esitab näitelaused: ‘Kirik õpetab, et ligimest tuleb armastada ja ligimese vara ei tohi himustada. Töö oli teda õieti kurnanud, töö – perekonna, ligimeste ja rahva heaks. Fr. Tuglas’.
Bioloogiliselt võivad ju kõik olla õed-vennad, kui mõelda Aafrika Eevale. Ent kui taustsüsteemiks ei ole enam kristlus, kui inimene ei pea ennast Jumala Poja vennaks ega Jumalat oma Isaks, ei saa sugulust väljendavaid sõnu metafooridena kasutada. Ei ole ühist isa, ei bioloogilist ega adopteerijat. Igal indiviidil on vabadus ja võrdsed võimalused ise korda saada.
