KOLUMN: Joosta või mitte?

Jooksmine on õigupoolest tühiasi. Tühja tuule taga ajamine. Sõelaga vee kandmine. Seda aga vaid nii kaua, kui asi tõsiseks läheb.

Sinnamaani, kui meil tuleb kas kiiresti eest ära või siis veelgi kiiremini järele joosta.

Alustame hoopis teiste lõbustamiseks mõeldud jooksmisest ehk tippspordist. Jah, see on pingutus, valu, vaev, arstimid, vähesel määral ehk ka keelatud medikamendid, vigastused, nurjumised, anne, töötahe, sada muud asja veel.

Aga iga suurvõistlusega üha enam on see sõu, kus osalevad hästi treenitud näitlejad, keda päris lavast lahutab põhiliselt see, et stsenaariume võib olla mitu ning lõpptulemus teadmata asjaosalistele endilegi.

Nende pakutavat vaatemängu kaeme suurima heameelega, hoolimata isegi tõsiasjast, et omadel on kõrgemasse seltskonda kurvalt vähe asja. Eestlane ju peaaegu et polegi enam jooksumees, vähemalt Enn Sellikust saati. Saame ikka rohkem käte kui jalgade rammuga oma medaliasja ära aetud, olgu tegu siis maadluse, tõstmise või kettaheitega.