Kookon hoidis Eestit elus

 (4)

Saksamaal põgenikelaagris kasvanud lapsed tunnistavad, et pole kunagi kuskil tajunud sellist omariikluse tunnet nagu selles paigas.

Loe veel

Tartu ülikooli õpetlased on üritanud viimastel aastatel dokumenteerida nende XX sajandi Eesti inimeste kogemusi, kes pärast võõra võimu poolt kodumaa vallutamist ilma mööda laiali pillutati. Et nendesse uuringutesse on kutsutud inimesed, kes enamiku oma elust võõrsil mööda saatnud, annab märku, et Eestis valitseb uus kultuuriline enesekindlus. Ja meie oleme omakorda hakanud nägema ennast uuest, kitsamast vaatenurgast.

Tuleb tunnistada, et esimesel 50 eraldatuse aastal oli kodueestlaste ja väliseestlaste suhe kuidagi kohmakas. Paljud pagulaskogukonnad, eriti Rootsis, Kanadas ja USAs, pidasid end eesti kultuuritõrviku tegelikeks kandjateks.

Energia ja vimm

Paljud neist, kelle saatus oli 1944. aastal Eestisse maha jääda, panid väliseestlaste eneseteadlikkust pahaks. Mõni pidas neid desertöörideks, osaliselt sellepärast, et neil oli põgenedes sageli võimalus jõuda inimeste hulka, kes pääsesid ringi liikuma ja kellel oli raha.

Eestisse jäänud pidasid reaalseid, mitte kujuteldavaid võitlusi ja jätkasid rahvusliku identiteedi ehitamist, et mitte ainult vältida sulamist Nõukogude Liitu, vaid ka tekitada rühmavaimu, mida tugevdas ohu tingimustes töötamisest arenenud sõprus. Samal ajal olid nende välismaa-sugulased Miamis puhkusel.

Kommunistlik režiim oli muidugi vältinud rahva võõrsile laialihajutatuse uurimist, suhtudes neisse 100 000 põgenikku kui rottidesse, kes uuelt uhkelt laevalt plehku panevad. Isegi enamik taasiseseisvumisele järgnenud aastatel kirjutatud uuringuid 1944. aasta põgenike kohta hakkas pihta ajajärgust, mil nad jõudsid riikidesse, kuhu lõpuks ka kodu rajasid.

Ligi 50 aasta jooksul ehitasid nad seal paralleelset ühiskonda, mis kaitses tuliselt eelmise Eesti Vabariigi kultuuri ja ideaale ning andis uutele põlvkondadele edasi oma energiat ja vimma. Tegelikult nad ei edendanud seda kultuuri, vaid kaitsesid, mis näis samamoodi eluliselt oluline.

Nende arengute selgitamiseks on kulutatud ohtralt tinti, aga palju vähem on kirjutatud ajavahemikust 1944-1950, tegelikust põgenemise perioodist - need olid kuud täis kitsikust ja õudust, mil põgenikud imbusid läbi sõjatsooni -, ning sõja vahetust tagajärjest, kui eesti pered kogunesid pagulaslaagrisse Saksamaal. Kõige arusaamatum võibki olla lugu sellest, kuidas need laagrid kujunesid eesti patriotismi ja identiteedi inkubaatoriteks.

Ma elasin väikese poisina ligi neli aastat okupeeritud Saksamaal USA tsoonis Geislingeni laagris. Seal, keskmise suurusega linnas Švaabi Alpides, praegusel Baden-Württembergi liidumaal, oli USA armee umbes 200 kodust saksa perekonnad välja tõstnud ja eesti pagulased neisse elama paigutanud, kuni eestlaste kogukonna suuruseks sai Geislingenis ligi 4000 hinge. Laager tegutses aastatel 1945-1951, kuni enamik pagulasi pääses teistesse maailma riikidesse endale uut kodu rajama.

Geislingen kui Eesti

Geislingenisse jõudnud eestlaste hulgas oli palju oma ala professionaale - arste, õpetajaid, vaimulikke, poliitikuid, politseinikke, insenere, muusikuid. USA sõjavägi ja ÜRO tagasid eluks hädavajaliku, ning kuna ainult väike osa pagulastest leidis täisajaga töökoha, koosnes laagrirahvas kõrgelt haritud ja motiveeritud inimestest, kellel oli järsku vaba aega ning kelle peamiseks tööks sai Eesti elu säilitamine ja jätkamine.

Geislingen muutus kiiresti tõeliseks eesti külaks, kus olid nii koolid, kirikud, spordiühingud, teater, koorid kui ka ajalehed. Sõpradest, onudest ja tädidest ümbritsetud lapsed kasvasid jõudsalt.

Laagris elavatele täiskasvanutele olid need neli eksiiliaastat vahemänguks, aga nende väikestele lastele oli laagrielu ainus reaalsus, mida nad teadsid. Paar aastat tagasi võtsid mõned neist Geislingeni mudilastest Austraalias elava Mai Maddissoni õhutusel omavahel Interneti kaudu ühendust. Pidasime e-posti teel kirjavahetust ning 23 meist sai eelmisel aastal Geislingenis lõpuks jälle kokku.

Me veetsime koos nädalalõpu, külastades uuesti vana linna mäeorus, mida paljud meist meenutavad suure hellusega. Sakslastest linlased, olgugi et südamlikud, ei meenutanud meid aga sugugi samasuguse hellusega. Me polnud nendega sõbraks saanud, vaid olime elanud omaloodud kultuuri-kookonis.

"Meile tähendas Geislingen Eestit," ütles üks taasühinenutest. Teisisõnu, mitte keegi, kes oli 1945. aastal noorem kui kuueaastane, ei suutnud Eestit õieti mäletadagi. Geislingen oli meie Eesti - olime seal eesti asjade keskel ning tundsime rahustavat solidaarsust. "Ma pole kunagi tundnud sellist omariikluse tunnet nagu Geislingenis," kostis teine kokkutulnutest.

1945. aastal olime tugev rahvakild vaesunud ja rusutud saksa rahva keskel. Meie olukord oli sama haletsusväärne nagu sõjapõgenikel ikka.

Meile oli tähtis mitte ainult hoida oma päritolu, vaid seda ka näidata. Naised õmblesid värvitud sõduritekkidest rahvariideid ja me marssisime laulupeo rongkäiguna mööda Geislingeni tänavaid; linnaelanikelt konfiskeeritud kontserdihallis lavastati lustakaid operette ning Švaabi mäekülgedele kerkisid eesti skautide ja Noorte Meeste Kristliku Ühingu laagrid.

Pagulaslaagri mõjud

Võib-olla mõisteti juba siis, et kui algab emigreerumine Saksamaalt Uude Maailma, kaob see ersats-Eesti lihtsalt ära - seetõttu tegelesid laagriliidrid innukalt nooremate rahvuskaaslaste õpetamisega, et nad oma isamaad kunagi ei unustaks. Ootusi trotsides püsis Geislingen ideaalmaailmana jätkuvalt elus.

Kanadas ja USAs headel kohtadel töötavad geislingenlased tõmbasid ligi teisi geislingenlasi ning seal esile kerkinud kogukonnad koosnesid suurel määral Rappenäckeri või Williamshöhe piirkondades asunud endiste pagulaslaagrite elanikest. Ühine õnnetu saatus oli loonud tugevad sõprussidemed ning Geislingeni sõprade võrgustik levis üle kogu Põhja-Ameerika.

Üle ookeani sõitsid ka teiste Saksamaa Eesti põgenikelaagrite inimesed. Ma ei taha nende tähtsust pisendada, kuid alati on tundunud, et USA pagulaskogukonnas juhtpositsioonil olijatest on suur osa just geislingenlasi.

Nad on veetnud koos 4-5 eesti kultuuriga täidetud aastat ning saabunud Uude Maailma, olles Eestiga tugevalt ja emotsionaalselt seotud. Nende lapsed ei olnud mitte ainult lojaalsed Eesti suhtes, vaid tundsid ka oma laagrielu vastu nostalgiat - just laagris olid nad õppinud, mida tähendab patriotism.

Seega ärgem laskem pagulaskogukondasid uurivatel õpetlastel libiseda üle sellistest tõsistest rahvusliku ühtekuuluvuse proovikividest, nagu seda olid eestlaste põgenikelaagrid.

Juured, mis on pagulaskogukonda viimase poole sajandi jooksul uhkelt ja kindlalt edasi juhtinud, on paljuski sepistatud just neil päevil. Suur osa põlvkonnast, kes aitas 1990. aastate alguses kaasa Eesti vabastamisele, eilsed Geislingeni mudilased, on pärit nende juurte juurest.

Raamat "When the Noise Had Ended: Geislingen's Children Remember" (Lakeshore Press in Woodsville, New Hampshire, koostanud Mai Maddisson, toimetanud ja kujundanud Priit Vesilind) ilmub 2009. aasta kevadel.

Priit Vesilind, ajakirjanik ja fotograaf

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare