Koosmõtlemise õppetunnid
Hämmingut tekitas mõttetalgute idee täiskasvanuteski. Osa tembeldas selle juba ette mõttetuks mokalaadaks. Teine osa otsis varjatud tagamõtet, kahtlustades uue partei loomist või soovi kellegi häid mõtteid "tasuta endale saada". Kolmandad pelgasid, et kes teab, mis hullude mõtetega välja tullakse.
Nüüd on talgud peetud ning meedia kommentaaridest pungil. Kes osalesid, kiidavad mõttekodades valitsenud positiivsust ja teotahet. Kes ei osalenud, on endiselt skeptilised või kurjadki.
Pilk mätta otsast
Mõttetalgutel sündinud ideed on nagu tibud - esialgu armsad kõik, ent kui paljud neist elujõuliseks osutuvad, on mõistlik kokku lugeda sügisel. Aga osa mõtete teokstegemine algas kohe samal päeval ning kasulikku oli muudki. Igaühe mätta otsast vaadatuna - kes sai mõttekodadest uusi teadmisi, kogemusi, tutvusi või ka lihtsalt positiivseid emotsioone.
Minu "mättaks" on Eesti inimeste soov, võimalused ja oskused lüüa kaasa oma kodukohta või kogu riiki puudutavate küsimuste arutamises, otsustamises, elluviimises. Ning siin on mitu põhjust talgutega rahul olla.
Hulk skeptikute argumente enne 1. maid oli seotud kahtlusega, kas inimesed suudavad asjalikke arutelusid pidada. Eestis on liiga palju harjutud sellega, et arutamine-otsustamine toimub väikestes spetsialistide ringides ning rahva ülesanne on tehtud otsuseid ellu viia.
See on asjade ajamiseks üks, ent minu meelest liiga suure eksimisvõimalusega ja kulukas tee. Pealegi: kui saame ise plaane teha, viime neid ellu märksa innukamalt kui teiste otsuseid.
Mõttekodadesse tulnud inimeste suur hulk ning mõttevahetuste käik ja tulemused näitasid, et see on täiesti toimiv viis niisuguste arutelude pidamiseks. Nüüd, mil see kogemus olemas, saab seda hakata märksa enam kasutama, olgu siis kohalike, valdkondlike või üle-eestiliste küsimuste puhul.
Erinevuste ületamine
Ma arvan, et palju õppisid aruteludest ka osalejad ise. Mitte et enne tegutsemist mõtlemises midagi põhimõtteliselt uut oleks, aga tihti piirdume siingi ainult oma tuttavate ringiga.
Mõttekodades olime samas vestlusringis meist erinevate inimestega: teisest põlvkonnast, teisest rahvusest, teistsuguste kogemustega, teisiti mõtlevad.
Õppetund, et ühise eesmärgi nimel saab selliseid erinevusi ületada, on väga kasulik, nagu ka praktilised kogemused, kuidas oma mõtteid niisuguses seltskonnas põhjendada, teisi kuulata, ühisosa leida ja kokkulepeteni jõuda.
Paljudes kohtades olid mõttetalgud ka koos toimiva kogukonna sünnihetk. "Miks me varem ei ole kokku tulnud?" küsiti nii mõnegi mõttekoja lõpus rõõmsa üllatusega ning mindi laiali plaanidega, kuidas koostööd jätkata.
Minu Eesti teemalised arutelud on aidanud selgemaks mõelda ka kodaniku rolli ühiskonnas.
See roll pole mitte üksnes käia valimas, maksta makse ja nõuda teistelt tegusid, vaid leida üles need võimalused, mida ise saame koos teistega ära teha. See pole mitte üksnes tulemuslikum, vaid ka märksa huvitavam viis oma elu elada.
Loomulikult ei õnnestunud mõttetalgute puhul kaugeltki kõik. Ilmselt olnuks parem valida mõni teine kuu. Ilmselt saanuks paremini korraldada kommunikatsiooni, sest palju arukaid inimesi jäi praegu kõrvale, kuna ei saanud eesmärgist ega talgutel räägitu teostumisest hästi aru.
Aga see oli esimene kord ka korraldajatele niisugust asja teha. Igal juhul tean, et kõik 1100 organiseerijat (neist ainult seitse sai oma töö eest palka) andsid oma parima ning õpivad samamoodi nagu kõik teised.