Kose küla elanike avalik kiri: Neli aastat põrgut
Läbi aegade on meil tulnud oma elukeskkonna säilimise eest võidelda. Aastakümneid tagasi tuli siinsetel inimestel kannatada Ahtme soojuselektrijaama tuhasaju käes. Pilt oli üsna sarnane sellega, mis on olnud Kundas: paks tuhakiht lumel, rohul, peenardel, õuntel ja marjadel. /---/
Meil on tulnud võidelda ka raudteega, mille tookordne Eesti Põlevkivi plaanis rajada sõna otseses mõttes läbi Kose küla. Sellega seoses taheti maha võtta suurem osa küla lõunapoolsest metsast. Kose elanike jõulise vastuseisu tulemusena saavutati, et raudtee ehitati külast välja. Mets jäi alles, raudtee kulgeb kaugemal ja kuigi müra on kuulda, ei häiri see eriti - suuresti tänu säilinud metsale. /---/
Uus tõsine oht on plaan rajada Kose külje alla lahtine põlevkivikarjäär. See on tegelikult väga ammune plaan, kuid kahel korral oleme suutnud selle ära hoida. Karjäär tahetakse rajada Kose küla vahetust lähedusest (minimaalne kaugus majadest mõnel pool väidetavalt 80 m) kuni Viru üksikjalaväepataljonini - niisiis Jõhvi linna piirini. Maha võetakse kogu mets kuni lähimate majadeni, seega ei kaitse miski enam tolmu ega ka sõjaväeosa müra eest.
Esialgse kava kohaselt algab kaevandamine 2017. aastal ning toimub neli aastat. Ühtaegu kaevandamisega toimuks ka rekultiveerimine. Pakutakse välja tehismaastikku kunstlike järvede või tiikidega, mis kujuneks puhkealaks. Meile lubatakse müratõkkeid ja väidetakse, et uued tehnoloogiad võimaldavad kaevandamisega kaasnevaid ebamugavusi miinimumini viia.
Vabandage, aga see kõik ei veena meid. Meile öeldi, et me lähtume oma vastuseisus ainult emotsioonidest. Tahaks küsida, milline inimene suhtub oma kodu ja elupaiga käekäiku emotsioonivabalt.
Ööpäevaringselt hakkavad töötama hüdrovasaraga varustatud ekskavaatorid, toimuma hakkavad lõhkamised. Keegi ei tea, kuidas Kose küla majad sellele
vastu peavad. Meil tuleb hakata kuulama ka põlevkivi purustavate freeskombainide kõrvalõikavat kriginat.
Kaevandatud põlevkivi hakatakse transportima autodega 24/7 läbi Kose küla Ahtme ladustusplatsidele, mis asuvad meie naabruses. Seal hakkab toimuma põlevkivi purustamine. Selle kõige tulemusel oleme pideva müra sees. Uus Jõhvi-Kuremäe maantee lõik Jõhvi linna piirilt kuni Jõhvi valla piirini on varsti lagunenud, tolmune ja porine. Liiklusest sellel lõigul saab õudusunenägu. Meenutame, et siitkaudu sõidetakse Kuremäe kloostrisse, Alutaguse puhkekeskusesse ja Kurtna järvede puhkealale.
Kannatama ei hakka ainult Kose küla, vaid ka Jõhvi linna elanikud, sest karjäär algab Jõhvi linna piirilt.
Kui need plaanid peaksid teoks saama, ootab meid ees neli aastat põrgut. Koduse, rahuliku, turvalise ja hingekosutava metsamaastiku asemel Stalkeri maastik. Kompensatsiooniks pakutav puhkeala tehisjärvedega? Meil on olemas Kurtna järvestiku 40 looduslikku järve! Võimalikud motokrossirajad? Üks lärm asenduks lihtsalt teisega.Taasmetsastamine? Paraku ei jõua suurem osa meist oma elupäevade jooksul näha, kuidas mets suureks kasvab.
Elukeskkonna järsk halvenemine muudab inimeste igapäevaelu mitmel muulgi moel. Näiteks ei tule lapsed ega lapselapsed arusaadavalt enam siia koolivaheaegadel koju käima ega suvitama. Nad leiavad endale muud kohad ja võõrduvad. See on vägagi suur mure. Ei tule ka need, kes võib-olla oleksid meeleldi siin endale elupaiga leidnud. Kuidas me meelitame inimesi, eriti noori, kodukanti jääma, kuidas me veename neid Ida-Virumaalt mitte lahkuma? Kas veel üht osa loodusest hävitades?
Vabandust, aga me ei usalda! Kuidas me teame, et kaevandamine piirneb ainult nelja aastaga? Kus on garantii, et tööde käigus ei otsustata kaevandatavat ala veelgi laiendada? Meenutame Kohtla karjääri, kus lubati kaevandada 10 aastat, tegelikult aga tehti seda 25 aastat. Meie külas elab peresid, kes Kohtlast just seetõttu ära Kosele elama tulid!
Me ei usalda, sest meile tundub, et meid ei toetata. Meile tundub, et pealetungiva tehnokraatliku ja utilitaarse mõtteviisi vastu tuleb meil endil astuda oma säästva ja hoidliku mõtteviisiga. Kas me hoiame loodust ja inimesele ülivajalikku loomulikku keskkonda siin palju kannatanud Ida-Virumaal või mitte? Kas me peletame järjest rohkem inimesi siit minema või teeme midagi meie maakonna maine tõstmiseks? Kas me raiume veel rohkem oma juuri (meenutame kaotatud Tammiku hiit, Aidu-Nõmme küla) ja unustame, et rahva tegelik elujõud tuleb sealt, kust ta alati on tulnud – maast ja metsast?
Me ei usu, et ilma Kose karjäärita on Eesti riigis põlevkivil ots peal. Kogus, mis siit kätte tahetakse saada, on väike. Oma korduvatele küsimustele, miks see tingimata üles võtta tuleb, me selget vastust ei saanudki. Korduv vastus oli, et need on riigi jääkvarud ja need tuleb üles võtta, sest neid on kergem kätte saada. Rohkem me teada ei saanud, samuti seda, kas riik käsib seda teha või riik lubab seda teha. Kus siis on see kiri või seadus, mis ütleb, et riik peab oma inimeste kodude arvelt oma varud kätte saama? Kes või mis on sel juhul see riik? Meie oleme alati arvanud, et meie ise olemegi riik! Sellepärast ka see kiri.
Meid ähvardatakse riigiga, kes võib lihtsalt "üle meie peade" kaevandamise ära otsustada. Me leiame, et nüüd peaks meile appi tulema meie poolt valitud Jõhvi vallavolikogu ja -valitsus, kes kaitseksid meie kodusid, mitte ei näeks siin materiaalset kasu ja võimalust olukorda võimalikult enda kasuks pöörata. On kummaline, et nõukogude ajal õnnestus meil üsna edukalt oma elukeskkonda kaitsta, Eesti Vabariigi ajal näib see aga palju keerulisem. Ometi Eesti riik ju selleks loodigi, et kaitsta oma rahvast, keelt, kultuuri, juuri, elukeskkonda, loodust. Et rahval oleks oma riigi piirides kaitstud ja turvaline elada. Imelik on sõdida riigi vastu, kui me ise olemegi riik. Pigem on vist nii, et meil tuleb sõdida ametkondade vastu, kes end riigiks peavad.
Jõhvi valla ja linna ühinemisel kartsid Kose küla elanikud, et muutume ääremaaks ja meist hakatakse kord suurema õigusega "üle sõitma". Toona lubati, et meie elukvaliteet ei kannata mingil moel. Paraku on nüüd meie kartused tõeks osutumas.
Kirjale on alla kirjutanud 124 Kose küla elanikku
