Kotkapesadega metsad peavad ootama riigikogu valimisi

Nagu keskkonnaminister eelmise laupäeva LP artiklis „Maaomanikud nõuavad kotkametsa eest hüvitist“ on ajakirjanikule vastanud, ei leidu eeloleva aasta riigieelarves selleks raha. Lubati teemaga uuesti tegelema hakata aasta pärast, 2015. aasta eelarve koostamise ajal.

Õige jah, siis on ju paras aeg oma positsioone riigikogu valimistel kindlustama asuda, varasema puhul äkki metsaomanikud unustavad, milline erakond seda korraldas. Hakkab ära tüütama, et otsuseid siin riigis ajastatakse mingi erakonna valimishuve silmas pidades.

Minister on öelnud, et neil on tõepoolest soov kohelda võrdselt nii Natura aladel paiknevaid loodusväärtuslikke maid kui ka riigisisese kaitse all olevaid alasid. Mis siis takistab, et seda ei võiks kohe tegema hakata? Uus metsaseadus on otsapidi riigikogus ja seaduse juurde käib ka uus, erametsaomanike toetusi puudutav määrus.

Eestis pesitsevate kotkaliikide puhul kehtivad erineva suurusega rangelt kaitstavad vööndid ümber pesapuu, neist kõige väiksem ring raadiusega 100 m kehtib väike-konnakotka puhul, kes valib pesitsemiseks põldude ja rohumaadega piirnevaid metsi, mis on enamasti tulundusmetsad eramaadel. Pesa kaitsevöönd hõlmab ligi 3 ha maad, mille ranget piirangut praegu maaomanikule ei hüvitata. Kui pesad jäävad riigimetsa või looduskaitsealadele, vastutab kaitse eest riik ise, Natura aladele jäävate pesade puhul on erametsaomanikel seni olnud võimalus taotleda Natura toetust. Kas ka tulevikus?

Olen kindel, et suurem enamus metsaomanikke mõistab, et meie kotkad ja ka teised linnud vajavad pesitsusajal rahu. Pole kuigi raske oma töid planeerida nii, et kevadel ja suvel ei toimuks raie-, väljaveo- või hooldustöid mitte ainult rangelt kaitstava ala piiril, vaid metsarahu hoidmiseks pole soovitav töid teha topelt nii kaugel pesast kui kehtiv range kaitsetsoon. Kõik see nõuab maaomanike mõistvat suhtumist, kuid samavõrra ka piirangute seadja panust, väljendugu see siis rahas koos riigipoolse tunnustusega loodusrikkuste hoidjatele eramaal.

Pikemalt loe Leili Mihkelsoni metsablogist.