Kui ausad suud sulguvad
Kokkupuuted Maalehega on ikka ja alati lõppenud hingelise ummikutundega, pole olnud kuigi viljakad. Ikka seepärast, et Maalehe nime maagias elustuvad ammused ajad, kui sai oldud noor, elatud maal, kui oli elav kokkupuude elava eluga põldudel, metsades, maailmas.
Üleüldine linnastumine ja iseenda ealised muudatused on viinud loodusest nii kaugele, et ei usu vahel enam isegi, et loodus on olemas, ja et eriti olemas on loodusseadused.
Riik taganeb pealinna poole
Ajakirjanduse mõjul hakkad isegi arvama, et ilma ja inimeste ajalugu teevad ainult edukuse edetabelisse kantud arvamusliidrid, avaliku arvamuse hankijad-küsitlejad, erakondade suur-jutupuhujad, välislähetustelt tagasipöördujad jne. Et loodusseadusi polegi olemas, et majandusseadused on puhtmängulised konstruktsioonid, et inimliku jõukuse aluseks pole töö, vaid iseseisvalt arenev rahareaalsus jne. Viimane aasta andis jätkuvalt toitu sedalaadi mõtetele, eriti aga tunnetele, kui oli mahti oma töö kõrvalt näpistada aega sellisteks mõlgutusteks.
See ei olnud unes, vaid ilmsi, kui kord lehitsesin oma vanu pabereid arhiiviks korraldamise mõttega. Pikemalt peatusin kirjadel, kutsetel, koosolekumärkmetel aastast 1988, 1990 jne. Tõepoolest, ma olin ju tolles ajas olnud, kirega võidelnud millegi uue eest, vana vastu. Kui palju oli tol korral üheks jõuks liitunud kaaslasi, kui vähe neist tänaseks avalikku ellu nähtavale jäänud. Kui tänulikud või tänamatud osatakse olla ajaloopöördel toiminud inimeste vastu, määrab tulevase kultuuri kandvuse või katkendlikkuse. Mu hinges on kogu aeg abitu tunne, et oma riiki taastades ja uueks luues oleme paljusid kohelnud tänamatult.
Eeskätt mõtlen maainimeste peale, põllumajanduse peale, kõigi kodakondsete peale, kellele kõigile lubasime taastada nende oma, ja loomulikult hea, riigi. Võib-olla jälle kord une ja ärkveloleku piiril nägin meie asju kummalise piltlikkusega, nagu oleks meie riik ja riiklus vargsi taganev vägi, mis jätab maha ja saatuse hoolde kõige kaugemad territooriumid ja taganeb pidevalt ühes suunas veel - pealinna poole.
Totalitarism algab sõnade keelamisest
Ma nimetan seda tendentsi totaalseks provintsistamise nähteks. Sõja ajal nimetati sellist tagasitõmbumist ju ka mitte taandumiseks, vaid rindejoone õgvendamiseks. Ei ole jõudu kirjeldada suure hoovuse üksikasju, aga ka meeltemuljed maksavad midagi. Nii ma tahaksin öelda, et läinud aasta oli hea neile ja neis paigus, kus õitses õilis ja mõttekas töö. Ses mõttes olen isegi õnnelike inimeste seast, tööaasta kulges katkestamatult ning hea jõudlusega.
Et minu töö on kokkupuude raamatutega, mõtetega, keelega, algavad paljud minu tähelepanekud keeletasandilt. Keel kõneleb meile meie olemisest. Niihästi head kui halba. Hea on, et enam kui viisteist aastat on õnnestunud elus hoida ja ilmutada raamatusarja "Eesti mõttelugu". Suur osa selle sarja autoreist on eesti suurmehed, vaimuinimesed, kelle nimesidki ei tohtinud Nõukogude ajal suhu võtta, rääkimata paberile panekust. Nende mõtteilm oli elavate jaoks suletud, koguni keelatud. Me kasutame ajaloos esinenud ränkade süsteemide ja aegade kirjeldamiseks mõnikord sõna "totalitarism".
Totalitarismi selgitamiseks võib tuua palju üksikasju. Sõna kasutava inimesena märkan, et totalitarismi alguseks tuleb pidada üksikute sõnade kasutamise keelamist riigis ja ühiskonnas, seejärel väljendite ja mõtete, seejärel mõtteviiside ja lõpuks iseseisva ning vaba mõtlemise keelamist üldse kõikvõimalike vahendite ja põhjendustega.
Ma muretsen maailmamajanduse ja meie endi majanduse pärast, kuid veelgi enam muretsen meie niinimetatud Lääne, ja eriti Euroopa, ja eriti Eesti vaimuelu süvenevate ilmingute pärast, mis keelelisel tasemel viitavad kohutavalt kiiret kaldumist totalitarismi poole. Ida ilmingud on ju ka samasugused. Loetletagu ajaviiteks kodutööna neid sõnu, väljendeid, arvamusavaldusi, ilmavaatelisi meeleavaldusi, mida meil endil enam heaks tooniks ei peeta, mida rahvusvahelised eksperdid meie pool ei salli, mida meie meedia enam tarvitada ei söanda, mille pärast juba haugutatakse, hurjutatakse, viimati juba ka tõrjutakse.
Ilu on koostöövaimus tehtud tegudes
Ma kardan poliitika pärast, mida siis teha ei saa, kui sulguvad ausad suud, kui jäävad jälle vaid lobamokad, meil ja muus ilmas. Ma usun, et USA poliitiline kriis, mida meiegi oleme kogenud mitmel kujul, on samuti seotud mõnesuguse totalitarismile kalduva normatiivsusega keeles.
Oli see 90 või oli see 20 aastat tagasi, nonde aegade ilu jääb nendesse tegudesse, mis siis tehti suurimas koostöövaimus. Need olid Vabadussõja pöörase pingutuse ajad, need olid kogu rahva määratud ponnistused Nõukogude orjaajast välja tulemise aastail. Need õnnelikud rasked aastad on ühtpidi seljataga, kuid ometi on nad seejuures kõige elavam olevik, kaasaeg, mis nõuab igapäevast õgvendamist, võitlemist, jälle leppimist, ja loomiserõõmsat tööd kõikjal.
Tööd tehes tunnen iseennast kuuluvat õnnelike hulka, sest just seal olen tunda saanud püsivaid ja ustavaid sõpru, kelleta ei elaks, aga keda õieti tänadagi ei oska. Nii tundsin ma ennast mõtlevat ja tundvat tookord, õhtul või öösel või hommikul.