Kui kõrgele peaks bensiinihinnad kerkima, et teil mõõt täis saaks?
Kirill Teiter, ajakirjanik
Olen töötu vabakutseline või kuidas seda nimetada. Minu bensiiniprobleem laheneb sellega, et seda ostab mul naine. Ja naine maksab niikaua, kuni sõita tahab. Sest mina olen tema sohver. Aga meie elukorraldus on juba Ivan Käbinist alates natuke nihu läinud.
Ehk sellest nõukogulikust elukorraldusest, et igal kodanikul peab olema kesklinnas kvartira ja maal datša. Sellest see edasi-tagasi nühkimine, mida praegugi näeme, alguse sai. Nüüd on pärast tagastamist tekkinud paljudel maakodud, suvilad ja muu taoline. Linnas on inimesel töö, maal olemine. Kahte ühildada ei saa, sest maal ei saa raha teenida. Nii et inimesed on sundseisus, sa pead sõitma, tahad või ei taha, ja kusagilt kokku hoidma. Mina hoidsin talvel kokku ja kui kevadel maakoju läksin, oli köögipliidi seest veekeetmispaak välja murtud!
Minu maakodu on Kesk-Eestis ja kuulub meie suguvõsale 1850. aastast, mil minu vanavanaisa selle liisis. Oleksin viimane pätt, kui hakkaksin seda bensiinihinna pärast maha müüma!
Mati Heidmets, sotsioloogiaprofessor
Ei oska sellest esimese pauguga nagu midagi arvata. Praegu ma millestki veel küll loobuda ei kavatse. Kui liiter saja kroonini tõuseks, siis ehk lööksin autole käega.
Samas sõidan ma üldse suhteliselt vähe. Maakodu mul pole, maal ma regulaarselt käima ei pea. Mingit sundvärki pole. Kui tahan, siis sõidan, kui ei taha, ei sõida ka! Muidugi on vastik, kui see bensiin nii palju maksab.
Aivar Luts, Kanepi vallavanem
Kokku tuleb neid sõite tõmmata küll ning pigem telefoni teel asju ajada. Egas vallaeelarve ole selline, et muudkui võta raha ja sõida, loomulikult on see hakanud mõjuma.
Ning tõsiselt tuleb selle üle mõtlema hakata. Eriti Tallinna sõitude peale, mida tuleb üsna tihti ette. Aga teisalt: ega isiklike kontaktideta ka asju aja.
Raul Meel, kunstnik
Kogu mu elu on autosõidu peale üles ehitatud, eks ma siis piiran seda, aga ilma ei saa ka kuidagi hakkama. Siis peaksin oma elustiili sada protsenti muutma. Elan pealinnast 136 km kaugusel. Murelikuks see teeb: viieteistkümne korra asemel õnnestub veel äkki kümme korda sõita. Eks tuleb kõvemini pingutada ja mujalt kokku hoida.
Mati Talvik, telemees
Kui päris aus olla, paneb see mind mõtlema juba praegu. Ega see 17 krooni liitri pealt polnud minusugusele mingi naljaasi. Enam mingi tühja asja pärast ei sõida. Ka suvilasõidud on harvemaks jäänud, kui lähed, jääd ikka mitmeks päevaks.
Suvilani on mul 68 kilomeetrit. Et lausa jalgsi hakkaks käima, sellele pole veel mõelnud, aga kui asi veel hullemaks kisub, siis miks ka mitte. Mul on ju nüüd trammisõit tasuta!
