Kui me oleksime öelnud “ei”
Mäletame, et Euroopa Liitu astumise otsustasid Eesti kodanikud jaatavalt jalgpalli tulemusega 2:1 (protsentides 67:33), mis on demokraatias hea tulemus. Tõsi, kaunis nigela osavõtu juures. Teisalt räägib see Eesti põhiseaduse tegijate ettevaatlikkuse kasuks, kuna vastupidi Eestile 50protsendilise osavõtukünnise seadnud liikmekandidaadid (Slovakkia, Ungari) on oma referendumitel madala osavõtu pärast hädas olnud.
Aga näiteks iirlased, kes on Euroopa referendumite korraldamise rekordmaa (7 korda) ning viimase käki keerajad Euroopa protsessile (täpsemalt Lissaboni lepingule), olid liitumisreferendumil täis tõelist entusiasmi (83:17 "jaa" kasuks). Meenutame ka, et kaks eriti rikast riiki, Norra ja Šveits, on oma referendumitel Euroopa Liiduga liitumiseks põrunud kaks korda, ehkki liitumistingimuste täitmisega poleks neil olnud vähimaidki raskusi, nagu seda oli viimase kahe liituja, Rumeenia ning Bulgaariaga.
Õnneks ei mõjunud Eesti valijatele aastaid enne referendumit meile ebasõbraliku organisatsiooni poolt liikvele lastud loosung "Ühest Liidust tulime ja teise läheme", mis näitas muuhulgas seda, et kodanike põhiosa taipas õigesti ELi suurimat saavutust - pool sajandit liikmesriikide omavahelist asjaajamist ilma relvade täristamiseta. Rahuajal ning suhtelises heaolus kipuvad inimesed kõikjal seda eelist unustama.
Pole ühtset poliitikat
Selle medali teine pool on Eesti julgeoleku üks olulisimaid tingimusi, ehkki ka Euroopa Liitu kuulumine ei taga sajaprotsendilist julgeolekut. Nagu ei taga sadat protsenti kuulumine NATOsse, kuna julgeoleku tingimusi on veel mitu, sealhulgas Eesti enda välis- ja sisepoliitilised sammud. On muidugi selge, et NATO puhul on otsese agressiooni vastu kehtiv viies paragrahv ükskõik millise liikme puhul tohutu ennetava jõuga, kuid ta on nõrgavõitu liikmesriikide siseministeeriumide reguleeritavates julgeoleku valdkondades.
Euroopa Liit seevastu ei ole vandeselts, vaid kujutab pigem perekonda. Perekonnas on pühapäevi (mil lähme kindlasti loomaaeda), ent päris tihti peab reguleerima vähemaid või suuremaid vastuolusid liikmete vahel. Vastuoludest kirjutab ajakirjandus meeleldi. Taplusterikas ajalugu ja asjaolu, et kõik rahvad kipuvad pisut ennast täis olema, tekitabki mulje EList kui pidevates lahkhelides ning otsustamatuses aega viitvast seltskonnast, kust mingit julgeoleku tagatist ei tule. Eesti ajakirjanduses näib domineerivat seesama ülalt alla kriitiline toon ELi poliitilisest jõetusest nagu ekspresident Putini õukonnaski.
Nüüdseks ühe ülikooli aastate jagu seestpoolt ELi vaadelnuna ütleksin siiski, et referendumi "jaa" parandas suurel määral meie julgeolekulist seisu. On tõsi - kui vaadata Eestile kesksest julgeolekuvinklist ehk suhetest Venemaaga -, et ELi liikmesmaadel puudub ühtne välispoliitika eriti Venemaa suhtes.
Esimese kahe aasta parlamendiistungeist saadud muljete põhjal oli muidugi põhjust olla hämmingus. Kui tõin tol ajal veel viie vaba vene ajalehega näiteid Putini ebademokraatlikust suunast, sain vastuseks: "Don't demonize Putin." (Ära tee Putinist kuradit.) Mõtlesin siis, et teatud rühmi parlamendis vaevab infopuudus.
Ent ometi leidus nende maade ajalehtedes küllaldaselt kirjutisi, mis Venemaa praegust arengut samuti kriitiliselt kirjeldasid. Nii selgus mulle tasapisi, et Venemaaga tulusat äri ajavad ringkonnad rahustasid oma südametunnistust kogu aeg väljamõeldud maailmaga. Schröderi karakteristika "Putin on ka luubiga vaadates puhas demokraat" või Bushi leitud samalaadne "Sügav tõde Putini silmadest" on säravaimad pärlid.
Ahnus määrab teod
Kui esimesel juhul on tegemist lausega, mille eest ütleja sai sularaha, siis teisel juhul on tegemist väärhinnanguga, millel on lääne poliitikute hulgas hoopis laiem kandepind. See on nähtus psühholoogia vallast, mis esineb tihti ka kelmi ja heauskse omavahelises suhtlemises. Kui kahel pool lauda istuvad enam-vähem ühesuguse särgi, lipsu ja pintsakuga tegelased, siis on paljudel inimestel kalduvus arvata, et mõtteviis ja väärtushinnangud võiksid ju samuti sarnased olla. Erikoolitusega inimesed nii ei arva - KGB koolitusega näiteks.
Niisiis suunab turumajandusliku Euroopa tegevust ning seisukohti suuremalt jaolt ahnus, kuid teiselt poolt ka demokraatias kasvanute kogemuste puudus nõukogude tegelikkusest. Euroopa Välissuhete Nõukogu eksperdid Mark Leonard ja Nicu Popescu jagasid ELi riikide suhtlusviisi Venemaaga järgmistesse rühmadesse:
1. Trooja hobused Kreeka ja Küpros. See tähendab, et kaubanduslike huvide tõttu sokutavad need riigid ELi päevakorda Venemaa huve, näiteks olid mõlemad energiamonopolide lõhkumise vastu.
2. Strateegilised partnerid Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania. Tegemist on suurte majanduste suure koostööga, mis Venemaa rõõmuks on toimunud enamasti tema ja veel ühe partneri vahel eraldi. Nii juhtus näiteks ka Läänemere gaasijuhtme puhul.
3. Sõbralikud pragmaatikud Austria, Belgia, Bulgaaria, Soome, Ungari, Luksemburg, Malta, Slovakkia, Sloveenia ja Portugal. Nende majandushuvid ulatuvad reinvesteeringutest Euroopa ühtse energiapoliitika torpedeerimiseni. Üks oluline kriteerium suure osa selle rühma riikide seisukohavõtul on, et äkki ärritab see Venemaad.
4. Jahedad pragmaatikud Tšehhi, Taani, Eesti, Iiri, Läti, Holland, Rumeenia, Rootsi ja Inglismaa, kes käsitlevad inimõiguste rikkumisi Venemaal ning Venemaa vähikäiku demokraatia arengus.
5. Külma sõja sõdurid Poola ja Leedu on ähvardanud blokeerida või blokeerinud ELi ja Vene uue lepingu sõlmimist. See külmutati teatavasti äsja ELi erakorralisel Ülemkogul ühtse reaktsioonina Gruusia konfliktile. Lisagem, et uute sündmuste ning valitsuste vahetumisega toimub liikmesriikide liigituses nihkeid.
Põhiteene Putinilt
Kuid hoolimata sellest, et väärtustest räägitakse ELis tunduvalt rohkem, kui neist kinni peetakse, on ka Euroopa Liidu jaoks kuskil piirid. Oleme pisut enam kui aasta jooksul olnud selle tunnistajaiks kahel korral. Hindame muidugi vääriliselt meie välisministeeriumi ja ELi institutsioonides töötavate eestlaste pingutusi aprillisündmuste tausta selgitamisel, kuid põhiteene tegi meile siiski Putin isiklikult. Ta valmistas ette nii kriminaalseks pööranud meeleavalduse kui ka saatkonna kiusamise ning kübersõja. See ületas strateegiliste partnerite ja sõbralike pragmaatikute taluvuspiiri, meenutades ammu möödunud aegu rahvusvahelises suhtlemises.
Märksa värskema ja seni kestva Gruusia konflikti puhul ei kuulnud ma kedagi peale kunagise Unita korrespondendi Moskvas ja nüüdse parlamendiliikme pidamas jäägitut kaitsekõnet Venemaale. Kuid üksmeelne ülemkogu avaldus oli lähiminevikku arvestades siiski saavutus omaette. Ma ei ennusta, kuhu see üksmeel konflikti jätkudes välja jõuab, kuid lootust on meile meelepärase üleatlandilise koostöö ning Euroopa-sisese solidaarsuse kasvuks. Peaks tänama Putinit teist korda, kuid see võib tunduda kummardusena autoritaarsuse ees.
Lugeja taipas niikuinii, et referendumi "jaa" viis aastat tagasi nihutas meid sootuks teise ruumi, võrreldes poole sajandi pikkuse saatusekaaslase Gruusiaga.
