Kui tahad tulu, pead kauplema

Tänavune mardilaat oli tõesti uhke. Sinna tasus minna kohe koos perega, kuna väga palju oli töötubasid, milles osaleda. Nii võis endale teha vahva kaelakee, armsa vildist hiire, imeilusa printsessi või hoopiski värvida savist kuju.

Laval lauldi ja tantsiti – oli, mida kuulata ja vaadata.

Müüjaid tundus olevat rohkem kui varem ning lauad olid pakutava all lookas. Käisin minagi otsimas kindlat asja – vaja oli leida kindad kuue euro eest.

Kindamüüjaid oli ohtralt, lausa kümmekond või rohkemgi. Käisin siis ühe ja teise juures ning uurisin, kas keegi ka kuueeuroseid kindaid pakub.

Selle peale vaadati mind kui tulnukat. “Nii odavaid meil nüüd küll ei ole.” Seda vastust kuulsin tihti. Müüjad isegi ei hakanud oma kaupa uurima ning ükski neist ei teinud nägugi, et sooviks kaubelda.

Vaatasin neid kaupu täis lette, inimesi, kes mööda jalutasid ning ühtegi ostu ei teinud ja mõtlesin: kellele see kõik siia küll toodi?

Saaremaa kohalikust ajalehest lugesin pärast üllatusega, et sealsete müüjate hinnangul läks mardilaat masuliselt.

Pean tunnistama, et nende hindade juures, mis kaupadel küljes olid, ei saanudki paremini minna. Ainsad, kes rohkem ostsid, olid kohalesõitnud soomlased. Eesti inimese jaoks jäi käsitöö liiga kalliks.

Kihnu mustrikindad on imearmsad, ent kas praegusel raskel ajal on võimalik nende eest välja käia 18 eurot?

Kardetavasti enamikul mitte, mõeldes, et selle raha eest saab perele ühe päeva söögikraami kätte.

Ootan huviga järgmist mardilaata, kus on võimalik ehk ka kaubelda nii nagu laadal kombeks.

Ah jaa, pean siiski tunnistama, et soovitud kindad sain ikkagi kätte – ühes taganurgas oleva müüja juurest. Ja mis kõige tähtsam – need olid käsitsi kootud.