Arvestades suhtelist vaesuspiiri, mida Euroopa Liidu statistikas üldiselt kasutatakse, on mulluse Eesti sotsiaaluuringu andmetel vaeseid 19% ehk ligi viiendik Eesti elanikkonnast. Seda on tõesti üsna palju. Aga selgema vastuse annaks Eesti võrdlemine teiste riikidega.

Mida need võrdlused näitavad?

Euroopa mastaabis ongi meil keskmisest kõrgem suhtelise vaesuse tase. Meist kõrgema vaesuse määraga on vaid Hispaania, Kreeka, Leedu, Bulgaaria, Rumeenia ja Läti.

Aga selliste võrdluste puhul tuleb arvestada, et suhtelise vaesuse puhul määratakse vaesuspiir lähtuvalt konkreetse riigi tulujaotusest. Eestist jõukamates riikides on nii sissetulekute üldine tase kui ka vaesuspiir tunduvalt kõrgemad ning seetõttu on ka nende vaesed rikkamad kui Eestis.

Samas ei maksa unustada, et kogu maailma ulatuses on Eesti jõukas riik, kuuludes viimase ÜRO inimarengu aruande alusel oma 42. kohaga riikide pingereas kõige kõrgema arengutasemega riikide hulka.

Kuidas on vaesus Eestis aastatega muutunud?

Suhtelise vaesuse tase on viimase 10 aasta jooksul jäänud praktiliselt samaks. See on seotud ühiskonnas valitseva materiaalse ebavõrdsusega, mille määr on alles viimasel paaril aastal langenud.

Eesti on jätkuvalt ebavõrdse tulujaotusega riik. Kui ebavõrdsus hakkaks oluliselt kahanema, siis väheneks ka suhteline vaesus.

Aga vaesuse hindamisel võib lähtuda ka absoluutsest vaesusest — kui inimesel jätkub raha vaid minimaalsete eluks vajalike kaupade-teenuste jaoks, siis võib tema seisundit nimetada absoluutseks vaesuseks. Ja selle tase on Eestis väga kiiresti kahanenud, kümne aastaga rohkem kui kuus korda.

Kuidas seda põhjendada?

Viimase 10 aastaga on inimeste sissetulekud oluliselt kasvanud, umbes 15% aastas, ning kuigi ka väljaminekud on kasvanud, pole see olukorda nii palju mõjutanud. Kõrgemate palkade kasv avaldas mõju eelkõige jõukamatele inimestele, lastega perede toimetulekut on parandanud aga vanemahüvitise maksmine.

Oluliselt on tõusnud ka pensionid — nende kasv on olnud peaaegu sama kiire nagu palkade tõus. Seetõttu on need eakad, kes said enne väikest pensioni, nüüd absoluutse vaesuse piirist kõrgemale jõudnud.

Samas on pensionäride vaesusmäär väga kõrge, 42%, mis tuleneb sellest, et suhteline vaesuspiir on keskmise pensioniga enam-vähem võrdne ning keskmisest madalamat pensioni saavad eakad satuvad paratamatult vaesuspiiri alla.

Samas ei ole eakate vaesus väga tõsine, sest enamiku vaeste pensionäride sissetulek on vaid õige pisut vaesuspiirist madalam.

Kes on Eestis vaesed?

Seda on analüüsitud eelkõige suhtelist vaesuspiiri silmas pidades ning võib öelda, et vaesus sõltub eelkõige sellest, kas inimene töötab või mitte. Näiteks töötute vaesusmäär on 38%, aga töötavatel inimestel ainult 10%.

Vaesust mõjutab ka haridus. Kõrgharidusega inimeste hulgas on vaeseid 9% ning põhiharidusega inimeste hulgas 33% — vahe on rohkem kui kolmekordne.

Kuni 2004. aastani ei olnud meeste ja naiste vaesusmäärades olulist erinevust. Aga koos palkade kiire kasvuga tõusis ka meeste ja naiste palgavahe ning praegu on naiste vaesusrisk 7% kõrgem kui meestel.

Mida rohkem lapsi peres, seda suurem on vaesusrisk. Eriti halvas olukorras on üksikvanemad, keda on Eestis palju ning kellel on kolm korda suurem oht vaesusesse sattuda kui kahe vanemaga perekonnal.

Piirkondadest rääkides elab kõige rohkem vaeseid Kirde-Eestis, vähim Tallinnas ja selle ümbruses.

Lõuna-, Kesk- ja Lääne-Eestil erilist vahet ei ole, seal on vaesusmäärad üsna sarnased.

Sellest lähtudes peaks kõige raskemas olukorras olema Kirde-Eestis elavad mitme lapsega üksikemad, kes on põhiharidusega ja töötud?

See on väga äärmuslik näide ning selline inimene on 250% tõenäosusega ka vaene. Aga vaene olemiseks piisab enamasti ka vaid sellest, et inimene on töötu.

Paljudel inimestel on probleeme laenude tagasi maksmisega — kas nende seas on rohkem jõukaid või vaeseid?

Enamik laenukohustusega inimesi vaesuspiirist allapoole ei satu. Aga need laenajad, kellel võib tagasimaksmisega muresid tulla, on hoopis teistsugused kui tüüpilised vaesed.

Laenuvõtjate näol on tegemist pigem töötavate, kõrgharidusega, nooremas keskeas meestega, kes elavad Tallinnas. Pilt on täiesti teine.

Kuidas vaesus inimest muudab?

See sõltub sellest, kuidas inimene vaesusega toime tuleb ja milliseid otsuseid ta vastu võtab. Töötuks jäämine ei pruugi tähendada kohe ka vaesusesse kukkumist, kui inimene on ise aktiivne, hakkab tööd otsima ning piirab oma kulutusi.

Oluline ongi see, et kui inimene satub töötuse või laenude tõttu probleemide keerisesse, hakkaks ta kohe aktiivselt tegutsema, ka abi otsima — mitte niivõrd raha, kui hea nõuande ja julgustuse näol.

Siis on võimalik, et tema probleemid leiavad lahenduse ning ta ei satu vaeste hulka.

Aga kui inimene ikkagi langeb vaesuspiirist allapoole?

Siis puutub ta kindlasti kokku varasematest väiksemate võimalustega erinevates valdkondades. Tulude vähenedes kahanevad ka tarbimisvõimalused ja inimesed peavad paratamatult õppima oma tarbimisharjumusi muutma.

Ilmselt on vaeseks jäänud inimesed oma eluga rahulolematumad kui seni, olles algul üsna kriitilised ning süüdistades oma ebaõnnes teisi.

Vaesus kahandab inimeste eneseusku, tekitab apaatiat ja suurendab hirmu tuleviku suhtes. Kõik see võib omakorda saada töö kaotanud vaesele takistuseks uue töö otsimisel-leidmisel.

Millised probleemid vaeseid ees ootavad?

Vaeste inimeste tervislik seisund on jõukatega võrreldes kehvem, nende huvi ja võimalused tervislikke eluviise järgida on vähenenud. Lastega peredes pole sageli võimalik muretseda vajalikke õppevahendeid või maksta huviringi eest. Ka peresuhted võivad majanduslike pingete tõttu sassi minna.

Mõned võivad toimetulekuks valida ka ebaseadusliku tee, mis võib tähendada varimajanduse, varguste, salalakoholi ja -sigarettidega äritsemise tõusu.

Kas tänased vaesed on ka 10 aasta pärast vaesed?

Vaesusest pääsemine ei ole kindlasti kerge ülesanne, aga usun, et 10 aasta pärast on Eestis vaesust tunduvalt vähem kui praegu. Arvan, et kõik loodavad, et oleme siis üks jõukamatest Euroopa riikidest, ehkki ilmselt mitte veel esimese viie hulgas. Aga päris ära ei kao vaesus muidugi ka siis.

Kellest selle positiivse prognoosi täitumine sõltub, kas inimestest või riigist?

Nii ja naa. Kuna praegu prognoositav vaesuse kasv on seotud majanduslangusega, siis inimesi selles otseselt süüdistada ei saa.

Tegemist on ikkagi ühiskondliku probleemiga. Ka vaeste arvu vähenemine on ühiskonna ühine jõupingutus. Kui majandus jälle kosuma hakkab, jääb vaeseidki vähemaks.

Aga kuna vaesus on seotud ebavõrdsusega, sõltub poliitilisest tahtest, kui palju ebavõrdsuse küsimustega tahetakse tegelda ning kui palju ka reaalselt tegeldakse. Ma ei arvagi, et kõikidele peaks ühepalju palka maksma, küll aga võiks ühiskonnas rohkem mõelda sellele, kuidas maandada erinevaid sotsiaalseid ja majanduslikke riske.

Mis on vaesus?

- Absoluutne vaesus: inimese kuusissetulek jääb allapoole teatud minimaalset taset (nt 2007. a oli see 2341 kr) ning raha jätkub vaid hädavajalikeks ostudeks-teenusteks.

- Suhteline vaesus: inimese sissetulekut võrreldakse ühiskonna üldise tulujaotusega ning vaeseks loetakse inimene, kelle sissetulek on väiksem kui 60% sissetulekumediaanist (mediaan on sissetulek, mis jagab tulusaajate arvu pooleks).

- Subjektiivne vaesus: inimene hindab ise oma toimetuleku taset ja rahakoti paksust — kas sellest piisab normaalseks äraelamiseks või mitte.

Allikas: Maaleht