Aga hiljuti, siis kui mul tuli soov jutustada üht armastuslugu, pidin muu hulgas endale seletama, mida siis tegelikult tähendab selliselt tunnetatud identiteet.

Kord umbes 30 aastat tagasi seisin talveöös Tahula külas oma ema sünnitalu ees, mis on 10 kilomeetrit Kuressaarest eemal. Öine taevas oli must ja säras tähtedest, nii et vaid ühes küljes valgustas laotust hele kuma. “Need on linna tuled,” seletas mu tädi.

Saate aru, saarlaste jaoks on maailmas vaid üksainus linn – Kuressaare. Tolles öös oli see aga tõesti võimas pilt ühele poisile. Linn, mis suudab ka 10 kilomeetri kaugusel taeva helendama panna. Tähtis oli aga see, et linna kuma nägemiseks tuleb sellest eemale minna. Seda ma muidugi tookord veel ei teadnud.

Tookord mõistsin, et maale ma ei jää. Ehkki kõik lapsepõlvesuved said maal veedetud, ei osanud ma tookord seda maailma eriti hinnata. Olgem ausad, rohimist vihkan tänase päevani.

Küsimus on aga selles, et miks nüüd, aastaid hiljem pärast linnades veedetud aegu just see maal veedetud aeg mulle meenub. Kas maa on hakanud tänu eemalolekule kumama nii, nagu tookord talveööl helendas linn? Või on tegu vanusega?