Kuidas kriisist väljuda
Selle suursaadik Mart Helme arvamusega saab ainult nõustuda. (ÕL, 2. III 2012.)
Kõige suuremaks valeotsuseks oli 2000. aastal kehtima hakanud ettevõtete tulumaksureform.
Siim Kallase sõnul see: 1. Loob tugeva aluse Eesti majanduse kiiremaks arenguks. 2. Toob Eestisse välisraha ja loob uusi töökohti. 3. Tõstab kogu Eesti ühiskonna heaolu.
Reform ei toonud raha
Eesti Panga andmetel olid otseinvesteeringud Eestisse 2002. aastaks langenud 1999. aasta tasemele. Suurt “välisrahalaeva” ei ole tulnud ka hiljem. “Välisrahal kasv kinni”, “Värsket välisraha tuleb vähem juurde”. (Äripäev, 17. I 2005.)
Rein Järvelill kirjutas: “Ettevõtete tulumaksureform on läbi kukkunud.” (PM, 11. XI 2003.) Ka uute töökohtade loomine ei edenenud. Tollane Mõõdukate erakonna esimees Toomas Hendrik Ilves: “Kui asi ei ole efekti andnud, siis tuleb aus olla ja tunnistada, et võib-olla ei olnud see kõige parem idee.” (EPL, 21. V 2001.)
Välisinvestorite küsitlusel ilmnes, et tulumaksu kaotamine on olnud investeerimisotsuste tegemisel alles neljandal kohal. Esikohal odav ja suhteliselt kvalifitseeritud tööjõud, teisel arenenud infrastruktuur, kolmandal geograafiline asukoht.
Rein Lang kiitles Eesti Päevalehes (1. VII 2004), et “...niipalju rahvuslikku rikkust pole Eestis ajaloo jooksul veel kunagi olnud”. EPLi sama numbri teisel leheküljel pealkiri “Arstid valmistuvad streigiks”. Maalehe andmeil vaevles 110 000 last allpool vaesuspiiri (ML, 25. IX 2003).
Teisiti ei saanud see ollagi, sest meie infrastruktuuri baasil teenitud välisinvestorite kasumid viidi ja viiakse siiani riigist välja.
“SEB Ühispank pole jaganud Eesti riigiga sel sajandil mitte sentigi oma kasumist. Rootsi riigieelarvesse aga maksis SEB Group ainuüksi 2006. aastal meie rahas ligikaudu viis miljardit krooni tulumaksu.” (EPL, 11. II 2008.)
Eesti Panga andmeil viisid välispankurid 2011. aastal meie infrastuktuuri baasil teenitud puhaskasumina Eestist välja ca 760 miljonit eurot.
Endise tulumaksumäära – 26% – kehtivusel laekunuks Eesti riigi eelarvele täiendavalt ca 127 miljonit eurot. Jätkunuks nii õpetajatele, päästeteenistusele kui ka üliõpilastele. Seda ainuüksi panganduse maksustamise arvel!
Kõigi ettevõtete kasum oli 2011. aastal ca 2,8 miljardit eurot. Kui oleks kehtinud kas või 10% ettevõtete tulumaks, laekunuks sellest meie eelarvesse ligi 280 miljonit eurot!
Marksismi apologeedid jutlustasid riigi kadumisest tulevikus. Ka Siim Kallase ja võimueliidi juhtmõtteks on: mida vähem riiki, seda parem. Kallase endiste Moskva parteikaaslate seisukoht – algul ehitame üles kommunismi, siis hakkame hästi elama – on kujunenud ka meie parempoolsete juhtmõtteks – kõigepealt saagu riik rikkaks, siis hakkame rääkima sotsiaalsetest hüvedest. “Eesti sotsiaalkulud on 13% SKTst ehk kaks korda vähem kui Euroopas keskmiselt.” (ÕL, 4. X 2010.)
Kui tuletada Siim Kallasele meelde tema lubadust kogu ühiskonna heaolu järsust tõusust, hakkab ta kiruma ohtlikku võrdsustamissoovi ja tahtjate saamahimu, vehkides lausa bolševistlike loosungitega (Reformierakonna volikogul 22. XI 2003). Aga Siim Kallase saamahimu? “Rahandusminister Siim Kallas lasi maksta ametnikele “jaanipäevapreemiaid” ca 100 miljonit krooni.” (Äripäev, 11.VI 2001.)
Diferentseeritud tulumaks
Ettevõtete senise tulumaksupoliitika muutmist propageerivad Eesti omad ettevõtjad, nt Hans H. Luik ja Indrek Neivelt.
Hans H. Luik: “See ei ole paha mõte. Ma näen, et riik ei suuda oma struktuure muidu üleval pidada. Skandinaavia suurfirmad nagunii kusagil maksavad. Maksku siis juba Eestis.” (Pealinn, 28. IX 2009.)
SDP liider Sven Mikser: “Ettevõtete tulumaksumäär ei tohiks olla mitte rohkem kui 10–15%.” (Maaleht, 21. X 2010.)
Olen seisukohal, et ettevõtetele tuleb kehtestada diferentseeritud tulumaks:
1. Pankadele ja finantssektorile endisel kujul – 26%. Küsigem: “Mitu uut töökohta on loonud Eestis välispankurid?” Pangakontoreid ja -automaate on hoopis suletud, eriti maapiirkondades! 2. Monopoolsetele suurettevõtetele – 20%. 3. Suurettevõtetele (on vaja mõtiskleda!) – 15%. 4. Väikeettevõtetele – 10%. 5. Tegevust alustavatele ettevõtetele kahel-kolmel aastal – 0%. Siin tuleb leida mehhanism, mis välistaks ettevõtete varjatud katsed vabaneda “uue sildi all” tulumaksust.
Tuleb algatada avalik debatt ettevõtete tulumaksupoliitikast, sest see reform kehtestati pigem Siim Kallase, Mart Laari ja Andres Tarandi eelneva tagatoakokkuleppe tulemusel, s.t ebademokraatlikult – Mõõdukate erakonna üldkogul küsimust ei arutatudki. Oleks seda tehtud ja valijaid teavitatud, siis vaevalt oleks tollane koalitsioon nii palju hääli kogunud. 1999 valitud Riigikogu koalitsioonil puudus mandaat ettevõtete tulumaksu kaotamiseks? See meenutab kurikuulsa ACTA poolsalajast pealesurumist.
Ettevõtetele diferentseeritud tulumaksu kehtestamine võimaldab Eestil väljuda senisest sotsiaalmajanduslikust stagnatsioonist ning lõpetada riiklikult tähtsate struktuuride taandareng.
