Kuidas siis Lätil läheb?
Inimarengu raportid lubavad valitsejatel ja valijatel veenduda, kuidas nende riigid arenevad võrreldes maailma jõukamate ja teiste piirkonna riikidega.
Sotsiaalteadlased on kirjutanud trendidest, mis teevad Balti riikide arengu vaevaliseks.
Nii et analüüsi on olnud küllaga, siiski – Eesti, Läti ja Leedu käekäiku võrreldes saab ilmsiks, et kolm Balti riiki, kes alustasid pärast taasiseseisvumist ülesehitust ühelt joonelt, arenevad eri suundades.
Eesti areneb igava Põhjala riigi suunas
Eestis on sissetulekute ebavõrdsus vähenenud, turumajanduslikud reformid ja plats-puhtaks- poliitika on kandnud vilja.
Kui võrrelda Eesti arenguid ühelt poolt ning Leedu ja Läti oma teiselt poolt, siis saab ilmsiks, et Eesti on kindlalt arenemas n-ö igava Põhjala riigi suunas, samas kui Läti ja Leedu vaevlevad postkommunistlikust pärandist tingitud korruptsiooni ahelais.
Kuna kõigis kolmes riigis tuli luua uued poliitilised ja majanduslikud institutsioonid, on põhjendatud küsimus, mida Läti poliitikud endiselt armastavad rõhutada: Eesti arengu suurimaks ajendiks on just sugulussidemed Soomega.
Võrreldes Soome mõju Eesti majandusele absoluutarvudes, jääb see Rootsi omast maha. Eesti on saanud küll rohkem investeeringuid ühe inimese kohta kui Läti või Leedu, kuid oma rolli on mänginud reformid, mis on Eestist teinud vananenud haldusstruktuuride reformimise maailma parima musternäite.
Eestlastel aitasid üleminekuaja karmimad aastad üle elada kindlasti nii sugulased Soomes kui ka töö Soome maasikapõldudel või farmides, mis lubas teenida head palka.
Suuremale osale Leedu ja Läti maaelanikest avanes võimalus Euroopa lääneosas suuremale palgale minna alles 2003. aastal, kui Iirimaa ja Inglismaa avasid ametlikult oma tööturud. Algas massiline inimeste väljaränne Lätist ja Leedust. Rahvaloenduse mitteametlikel andmetel oli 2004. aastal 2,25 miljonist Läti elanikust alles jäänud vaid 1,9 miljonit.
Seega olukorras, kus poliitilised süsteemid kolmes Balti riigis (3B) on peaaegu võrdsed ja turumajanduse süsteem sarnane, rõhutavad Läti ja Leedu poliitikud, et Eesti areng erineb Läti ja Leedu omast just tänu Soome mõjudele.
Needsamad poliitikud Lätis ja Leedus tihtipeale unustavad, et 3B ühtne tulumaksusüsteem on muutunud justkui dogmaks. Võrreldes aga Balti riikide tulumaksusüsteeme teiste riikide omaga, selgub, et astmeline tulumaks esineb mitte ainult Euroopa Liidu, vaid ka maailma muudes riikides.
Sellega on põhjendatud küsimus, miks sissetulekute ebavõrdsus on ühesuguse tulumaksusüsteemi puhul Eestis vähenemas, kuid Lätis ja Leedus on see protsess seisma jäänud.
Läti kodanikuühiskond on taas ärkvel
Läti korruptiivse süsteemi algeks võib pidada laialdast erastamist olukorras, kus puudusid riigiinstitutsioonid, mis suudaksid tagada võrdõiguslikkust.
Näiteks erastamiseksperdid soovitavad siiani, et lõpetataks erastamissertifikaatide kasutamine, mis on lubanud poliitikutel pururikkaks saada.
Valimisseaduse arhailisus on Läti ebastabiilsel poliitilisel maastikul teinud erakondadest oligarhide taskuerakondi. Läti on jäänud viimaseks ELi riigiks, kus erakondasid ei rahastata riigieelarvest.
Praeguseks on Läti mitte ainult Eestist maha jäänud, vaid on maha jäämas ka Leedust ja Poolast.
Tuleviku peale mõeldes vajab Läti kindlat järelevalvet riigi rahade üle, et vältida suurejoonelisi korruptiivseid tehinguid.
Alustades 1. jaanuaril 2012 erakondade rahastamist riigieelarvest, võiks Lätis lõpuks kujuneda süsteem, kus poliitikat luuakse mitte etniliste, vaid liberaalsete, konservatiivsete või muude ideoloogiliste põhimõtete järgi.
Valimisliitude vähesus ei tähenda veel midagi, sest Läti valijaskond valib siiani lätikeelsete parempoolsete ja vene keelt kõnelevate vasakpoolsete erakondade poolt.
Kõlab irooniliselt, kuid erakorraliste valimiste eel valitsev Ühtsuse erakond pakub muudatusi üksikisiku tulumaksu süsteemis, Kooskõla Keskus koos Põllumeeste ja Talunike Liiduga lubab valijaile pensionide indekseerimist, võlausaldajate programmi ümbervaatamist ja muud.
Inimeste rändamist Lääne-Euroopasse nimetatakse nende programmides genotsiidiks, ollakse ka immigratsioonipoliitika vastu.
Seega saab ilmsiks, et Valdis Zatlersi otsus parlament laiali saata tuli küll hiljavõitu, kuid oli siiski vajalik tegu.
Seda, kas Läti valijaskond suudab oligarhiliste meediakanalite müras leida selget meelt ja valida neid erakondi, kes on võidelnud õigusriigi poolt ja oligarhia vastu, näitab 18. september.
Positiivselt peab aga tõdema kõige tähtsamat: Läti kodanikuühiskond on taas ärkvel ning seaduspärane parlamendi laialisaatmine ja erakorraliste valimiste toimumine on märk sellest, et Läti hakkab poliitilisest madalseisust üle saama.
