Kuidas tähistate Eesti Vabariigi aastapäeva?
Owe Petersell, Raadio Elmar peatoimetaja
Tänavu olen sel päeval tööl ja eetris. Raadio Elmar korraldas kampaania, mille käigus selgitasime välja eestlaste lemmiksõna ehk siis kõige ilusama eestikeelse sõna. Just 24. veebruaril teeme selle sõna teatavaks.
Eelmistele aastatele mõeldes meenuvadki ikka need iseseisvuspäevad, kui on tööl oldud. Sel päeval eetris olla on ju hoopis teine ja pidulik tunne.
Vabariigi aastapäeva tähistamine on igaühe enesetunde küsimus, kusjuures mulle tundub, et enamiku jaoks on see ikkagi pidulik päev. Mõneti võib seda võrrelda jõuludega – tore, kui pere kokku saab ja näiteks piduliku lõuna- või õhtusöögi korraldab. Kui paraadile või jumalateenistusele ei jõua, siis võiks neid ju telekast jälgida.
Avo-Rein Tereping, psühholoogiadotsent
Minu tuttavate hulgas polegi neid, kellele see päev oleks lihtsalt üks tavaline teiste reas. Sel aastal ma lipuheiskamist ja paraadi vaatama ei lähe, mul on pisike lapselaps külas. Vaatame seda koos telerist ja loomulikult heiskame hommikul oma majale lipu.
Minevikust meenub mulle üks lapsepõlveseik. Aasta oli 1951 ja ma olin kuueaastane. Olime emaga tuttavatel külas ja pereemal oli sel päeval sünnipäev. Vabariigi aastapäevast ei tohtinud siis ju iitsatadagi, aga sünnipäev tahtis ometi tähistamist.
Lapsed rõõmustasid sünnipäevalauas parajasti magustoidu üle, kui korraga seisis teise toa uksel minu ema, käes pika küüneviili külge seotud sinimustvalge laualipp. Kogu seltskond jäi vaikseks. Keegi ütles tasakesi toosti, ema viis lipu teise tuppa tagasi, ja oligi kogu tähistamine. Kuid mulle, lapsele, jäi meelde tolle hetke eriline vandeseltslaslik tõsidus.
Vabariigi aastapäev on eriline selles mõttes, et meil jätkus julgust hakata iseendaks, võtta ise vastutus oma tuleviku eest.
Tõnu Lensment, kultuuriministeeriumi teatrinõunik
Eesti Vabariigi aastapäeva olen üldjuhul tähistanud koduselt. Kui on soojem ilm olnud, oleme lastega paraadile läinud. Endalgi põnev sõjatehnika vahel kõõluda. Õhtul väike tort.
Arvan, et vabariigi aastapäeva ei pea iga hinna eest ülepeakaela eriliselt tähistama. Ei ole vaja ka muretseda, kas teen seda piisavalt väärikalt. Selliseid pidupäevi tuleb võtta ausalt ning ennekõike endale ja oma järeltulijatele otsa vaadata. Piisab siirusest hinges.
Oma lastele, olgugi et üks neist oma olematu vanuse tõttu maailma asju eriti veel ei jaga, olen selle päeva tähenduse kuidagi erilise rõhuga üritanud selgeks teha. Et miks lipud ja miks muu – omariiklus on väärtus, mida müra sees võib olla raske üdini mõista. Lapsed meil seda edasi kannavad, mõistku siis juba mudilaseeast selle tuuma.
Vello Konsap, ökotalunik
Põhiliselt olen seda päeva tähistanud koduselt, pereringis, ja nii ka sellel aastal. Mõnikord trehvavad külalised tulema. Tööd sel päeval ei tee, vaid tõmbame lipu vardasse ja paneme midagi paremat laua peale, perenaine küpsetab hea koogi.
Olen seda meelt, et iseseisvuspäeva peaksime tähistama – kui me ikka siin riigis elame ja tunneme, et elu on elamisväärne.
Hea, et televisioon päeva olulisemad sündmused ära näitab – meie ju paraadile minema ei hakka, siit Petseri kandist liiga pikk tee. Nii et meie istume õhtul ikka teleri ette ja vaatame ülekannet üheskoos.
