Kuidas vähendada vaesust?
Olin neid müütilisi “Aafrika lapsi” juba nii palju kordi vaesuse võrdkujuks toonud, et lihtsalt pidin ühel päeval oma ähvardustele inimkuju andma ja ühe neist majja tooma.
Suve keskel leidsingi postkastist paksu ümbriku koos väikese Brety pildiga. Brety on Kanada heategevusliku arenguabiorganisatsiooni Plan Canada pakutud võimalus toetada üht vaesuses elavat tüdrukut ja tema kogukonda ühe dollariga päevas.
Mitme pisikese käharpatsiga Brety elab Kenyas Victoria järve ääres. Tema külas pole kaevu, paljudel inimestel on aids või HI-viirus. Tervisekeskuses ja algkoolis on puudus ravi- ja õppevahenditest ning õpetajatest-arstidest-õdedest.
ÜRO liikmena tähistatakse vaesuse vähendamise päeva ka Eestis. Kuid kuidas õigupoolest oleks kõige targem vaesust vähendada? Kas selliste personaal-sete annetuste kaudu, mis rakendavad arengu etteotsa armsad Aafrika tüdrukud?
Keerulised valikud
Või peaks Eesti riik andma raha otse vaeste riikide eelarvesse, et nad siis kohapeal ise otsustaks, millele raha kulutada?
Sambia majandusteadlane Dambisa Moyo kirjutab oma raamatus “Surnud abi” sellest, et arenguabi andmine otse Aafrika valitsustele, otse sealsete riikide eelarvesse tuleks tasapisi lõpetada, sest see tekitab ainult sõltuvust, abitust ja korruptsiooni.
Et Aafrika peaks eeskuju võtma Hiinast ja Indiast, mis on investeeringuid ja ettevõtlust soodustades saavutanud ligi kümneprotsendise majanduskasvu. “Las Aafrika teenindab maavaranäljas Hiinat! Las aafriklased kasvatavad hiinlastele põllusaadusi!” utsitab Moyo.
“Kuid kas see ei tähenda, et Aafrika satub järjekordse ja palju hullema ekspluateerimise alla?” küsivad ajakirjanikud mustanahaliselt majandusteadlaselt umbusklikult.
Kujutan ette, kuidas hiinlased ostavad klaaskuulide eest Aafrika maavaradest paljaks, ja mul hakkab kõhe.
“Hiinlased on jubedad ekspluateerijad! Ärge neid kunagi usaldage!” hüüatas mu Kongost pärit prantsuse keele õpetaja.
Karmim kui vaesus
Äri Hiina moodi tähendab ka mulle looduskatastroofi, inimõiguste jalge alla tallamist ja ekspluateerimist viisil, mida saime näha filmis “Korralik tehas”.
See film näitab Hiina töölistüdrukute ülipikki tööpäevi poolkinnises tehasekülas, fiktiivseid palku, ebaseaduslikke trahve ning tööseaduste ja hügieeninõuete eiramist Nokia allhanketehases Hiinas.
Aga mis tooks teie meelest Brety-taolistele pisikestele Kenya tüdrukutele rohkem kannatusi, kas majandusareng à la Hiina või praegune olukord, kus vaesus arenguabist hoolimata üha suureneb?
Ehk olekski parem, kui aafriklased elaks n-ö süütus vaesuses, sellises korralikus muuseumitaolises pastoraalses idüllis?
Võib-olla nad peaksidki vaesust nautima, nagu küüniliselt pakkus oma filmis Hollandi kunstnik Renzo Martens, kes käis Ghana külades ringi tulikirjaga “Naudi palun vaesust”. Sest kõik, mis tuleb edaspidi, on palju karmim.
Noh, ma loodan, et tegelikult on nende kahe äärmuse vahel mingi kesktee. Euroopa Liit võiks loobuda Aafrika riikidele seatud kaubandustõketest ja me ise võiks tarbida natuke rohkem õiglase kaubanduse tooteid.
Marje Aksli teeb koostööd humanitaarabi ja arengukoostööga tegeleva MTÜga Mondo.
