Kuidas värvite mune?
MALL NUKKE
kunstnik
Püüan esmalt võimalikult vähe mune keeta, arvestusega, et ainult nii palju, kui söön või ära kingin.
Kõige halvem asi, mis juhtuda saab, on see, kui äraunustatud lihavõttemuna suvel katki peaks minema.
Kuna mune, mida värvin, on vähe, siis maalin igaühe eraldi. Olen kullanud tehis-lehtkullaga (päris lehtkuld on siiski natuke liiga kallis). Ka akrüülvärvidega olen maalinud. Spetsiaalsete munavärvide värvused on minu jaoks liialt “toored”.
Eesmärk on tekitada värviline iluasjake, mida ei pruugi tarvitada söömiseks, vaid puhtalt pühaderõõmu toomaks.
MALLE LEIS
kunstnik
Olen juba palju aastaid värvinud mune ainult sibulakoortega – sibulakoored ja munad keeran ükshaaval valgesse riidesse, koortele lisan mõned köömned ka, niidiga kinni ja keema, eelistatud on punase sibula koored.
Hea on see, et ka väikeste koorepragudega munad kõlbavad pärast pühi süüa. Pühade lõppedes teen ülejäänud munadest Hiina köögist tuntud sojamunad – kooritud mune marineerin tumedas sojakastmes ja seesamiõlis, paar tähte tähtaniisi ka hulgas.
EPP MARIA KOKAMÄGI
kunstnik
Mina olen vanamoodne inimene selles mõttes, et olen jäänud vanade heade läbiproovitud nippide juurde – lasen sibulakoortel ja kasepungadel oma kunstnikutöö ära teha. Tulemus on alati üllatav ja kordumatu. Nii värvin ma kanamune, aga viimastel aastatel on meie pühadelauda ehtinud vutimunad, mis on iseenesest nii ilusad, et ei raatsi neid küll kuidagi rikkuda oma maalingutega.
Nõnda ongi meie kevadpühade laual sibulakoortega värvitud kanamunad ja ise ilusad vutimunad – väga ilus! Kauneid pühi Sepamaa talust!
KIRKE KANGRO
kunstnik
Pean tunnistama, et ei tea ühtegi kunstnikku oma ringkonnas, kes hiilgaks meisterliku munavärvimisega.
Need, kes värvivad mõnikord, teevad seda ikka klassikalisel Eesti kombel sibulakoortega, kaasa arvatud ma ise. Kuigi minu viimased värvimised jäävad vist küll aastate taha. Põnevaid mune jaksavad teha pigem need inimesed, kes muidu iga päev loominguga ei tegele. Kõige ootamatumaid munašedöövreid näed ikka pigem tavalises korralikus kodus.
Ilusate munadega on see kurb lugu, et neid ei raatsitagi lõpuks ära süüa.
Samas on kunstnikke, kes oma töös ainult mune kasutavadki, eelmisel Veneetsia biennaalil oli väljas ukrainlanna Oksana Masi puumunadest mosaiik, kunstnik ladus miljoneid värvitud mune Jan van Eycki maalideks, suured munamosaiigid kandsid pealkirja “Post versus Proto-Renessanss”.
KAI-MAI OLBRI
kunstnik
Ma ütleks nii, nagu nõukogude ajal öeldi: kui tahad punaseid, pane keeva vette, kui siniseid, siis jäta ukse taha. Läinud aastal ma ei värvinudki, aga tavaliselt ostan poest neid tavalisi spetsiaalseid värve. Neid on küll ainult kolme värvi, aga toone annab ju segada. Olen siis teinud sellised abstraktsed pildid munadele.
Vene ajal olid niidid, mis andsid värvi – kerisid lihtsalt niidi muna ümber ja andis selliseid ilusaid graafilisi jooni. Nüüd niidid muidugi enam värvi ei anna.
