Kuido Merits: kuidas mõista jätkusuutlikkuse mõõdet?


Kuido Merits
Kuido Merits.Foto: erakogu

Alustuseks on kiusatus parafraseerida legendaarset ja müütilist Artur Alliksaart: “Kas jätkame suutlikult või suudame jätkuvalt?”.

Sõna “jätkusuutlikkus”on järjest enam levinud nii ametlikul tasandil kui ka tavakasutuses - seda erineval moel ja vahel mõtlematagi tähendusele.

Mõiste järgi on riigi jätkusuutliku arengu oluliseks näitajaks soo jätkamise ja eluea pikenemise kõrval elu kvaliteet. Niisiis, võib iga inimene küsida, kas tema isiklik ja ainukordne elu on jätkusuutlik? Või mida üldse jätkusuutlikuse all mõeldakse?

Kui rääkida inimesest, siis oleme teadlikud, et elu tuleks väärtustada kõigil etappidel, kaasa arvatud keskeale järgneval perioodil.

Eluea tõus on tasapisi tõusuteel, mistõttu planeeris endine sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna pensioniea siduda eluea kasvuga, seejuures põhines plaan analüüsil, mis käsitles riikliku vanaduspensioni sotsiaalset ja finantsilist jätkusuutlikkust. Olukorras kus pensionäride osakaal rahvastikus on ületanud 30 protsendi piiri, pole lisaks pensionisüsteemile jätkusuutlik ka ravikindlustus - seda on arvanud president Kersti Kaljulaid juba mõne aasta eest. Või nagu märkis peaminister Jüri Ratas eelmisel aastal riigeeelarve vastuvõtmisel : "Seadusesse tuleb sisse kirjutada jätkusuutlik tervishoiu rahastamise mudel."

Seotud lood:

Samal teemal on Euroopa Liidu õigusaktides kirjas, et põlvkondadevahelist dialoogi nõutakse mitmetes programmides ja ettepanekutes, näiteks aktiivsena ja tervena vananemise valdkonnas, jätkusuutlikkuse küsimustes (jätkusuutlik elustiil), energiatõhususe alal jne.

Jätkusuutlikkus ei tähenda üksnes keskkonnasõbralikkust, vaid kätkeb endas selget majanduslikku ja sotsiaalset mõõdet ning puudutab vägagi konkreetseid valdkondi ja lahendusi

Jätkusuutlikkuse teema laieneb riigi ja ühiskonna, majanduse ja ettevõtluse, energeetika, keskkonna, looduse, turismi, disaini, elustiili ning paljude teiste valdkondade konteksti.
Näiteks nähakse majanduses üha sagedamini väljakutset selles, kuidas jätkata nii, et Eesti majandus oleks jätkusuutlik mitte ainult homme-ülehomme, vaid ka järgmise 25 aasta jooksul.
Endine riigiametnik ja põline maamees Kaido Kama ütleb: “Igasugused säästlikkuse ja jätkusuutlikkuse sõnad on moeväljendid, mida öeldakse söögi alla ja söögi peale.” (“Õhtuleht”, 6. jaanuar, 2018).

Kama sõnul elame iga päev kaksikmoraalis, kuna majanduskasv on püha ja puutumatu lehm ja see saab kasvada ainult looduskeskkonna ja -ressursside arvelt. Tuleb nõustuda, ent väljendid iseenesest ei pruugi olla valed. Juba vanarahvas kasutas sarnaseid fraseologisme: “Jätku leivale - jätku tarvis!”. Eks sooviti, et leib otsa ei saaks, vaid et seda jätkuks – jätkule lisame tänapäeval lihtsalt juurde liite “suutlikkus”.

Üldistatult öeldes mõeldakse jätkusuutlikkuse all sihipärast arengut, mis parandab inimeste elukvaliteeti kooskõlas loodusvarade ja keskkonna talumisvõimega. Teisisõnu, tegemist on arenguteega, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Jätkusuutlikkus on saavutatud siis, kui on olemas teatud tasakaal või kokkupuutepunkt sotsiaalse, majandusliku- ja ökoloogilise ehk keskkondliku valdkonna vahel.

Üldistatult öeldes mõeldakse jätkusuutlikkuse all sihipärast arengut, mis parandab inimeste elukvaliteeti kooskõlas loodusvarade ja keskkonna talumisvõimega.

Nende kolme kohati vastuoluliste suundumustega valdkondade mõjuväljas asetseb inimene.
Kui täpsemalt arutleda, siis jätkusuutlikkus (sustainability) saavutatakse läbi jätkusuutliku ehk säästva arengu. Kuna areng viitab paljuski kasvule, mis ei pruugi olla säästev, siis on jätkusuutlikkus oma sünonüümi – säästva arengu- suuresti välja tõrjunud ja sagedamini kasutusel. Samas on võib jätkusuutlik kõlada mõneti ähmaselt, pealegi on ingliskeelsel sõnal (sustainable) veelgi tõlkevasteid nagu kestlik, elujõuline, arenguvõimeline, toimepidev, püsiv…

Seega kui kellegi jaoks kõlab sõna „jätkusuutlik“ sisutühjalt või kõnedes-tekstides ülerakendatuna, siis võib sobivas kontekstis kasutada sünonüümi „kestlik“ (soome kestävä), mis kõikehõlmavana viitab millegi suutlikkusele (Inimeste puhul märgib see pikaajalise heaolu tagamist, mis põhineb loodusvarade vastutustundlikul kasutamisel).

Loe veel

Üleilmastumise protsessis pandi jätkusuutlikkuse kontseptsioonile alus millalgi 1960 -1970-ndatel aastatel, ent enamasti tunnistatakse mõiste - jätkusuutlik areng ehk säästev areng ehk tasakaalustatud areng ehk kestlikkus - esmakasutajaks Norra peaministri Gro Harlem Brundtlandi juhitud komisjoni oma 1987. aasta aruandega "Meie ühine tulevik" ("Our Common Future").

Meil kiitis Riigikogu septembris 2005 heaks Eesti säästva arengu riikliku strateegia “Säästev Eesti 21 (Eesti tee jätkusuutlikule arengule)”. Sellest laiaulatuslikust dokumendist võib lugeda järgmist:
“ Vaatamata ohtudele ja probleemidele on meie hinnangul jõuline liikumine teadmusühiskonna suunas praktiliselt ainus Eesti jätkusuutlikkust tagav arengutee.” Samuti on eesmärkide poole liikumisel kirjas, et jätkusuutlik on Eesti, kus on kindlustatud eestiliku kultuuriruumi püsimine, inimeste heaolu kasv, ühiskonna terviklikkus ja tasakaal loodusega.

Igasugused säästlikkuse ja jätkusuutlikkuse sõnad on moeväljendid, mida öeldakse söögi alla ja söögi peale.
Kaido Kama

Selliselt püstitatud eesmärgid on üllad, ent nagu eelpool viidatud, on nende saavutamine on raskendatud, kuna ühe eesmärgi suunas võimendatud liikumine võib pärssida teise saavutamist – sotsiaalne sidusus versus majanduskasv jne. Kui aga sisu ja suunitluse poolest erilaadseid eesmärke on suudetud üheaegselt silmas pidada ja ellu rakendada, siis saamegi rääkida suuremast jätkusuutlikkusest.

Sama strateegia vaatluse alla võtnud Marju Lauristin on käsitlenud jätkusuutlikkuse poliitilist mõõdet ja leidnud, et ühiskonnaelu juhtimine vigade ja eksituste meetodil ei suuda tagada üleilmses riskiühiskonnas väikesele ja haavatavale Eestile parimat arengustrateegiat. Õppivatele ühiskonnaliikmetele lisaks vajab jätkusuutlik ühiskond õppimisvõimelisi, enesekriitilisi juhte ja poliitikuid.

Tundub, et just neist omadustest ja ka loomingulisest on meil endiselt kõige rohkem puudu - selleks et murda Euroopa riikide n-ö kõrgliigasse.

Võib-olla on Eesti poliitilsel maastikul vähemalt retoorikas kõige jätkusuutlikumal positsioonil rohelised, kuna nad propageerivad just nimelt jätkusuutliku eluviisi ja seisavad selle eest, et Eestist saaks riik, mille edukust ei mõõdeta SKP protsentides, vaid inimeste tervises ja õnnetundes. “Õnnelikud inimesed rohelises Eestis!”- nõnda kõlab nende deviis.

Põhiparadoks on selles, kuidas lakkamatatult muutuda jäädes samal ajal iseendaks.
Valdur Mikita

Ent jätkusuutlikkus ei tähenda üksnes keskkonnasõbralikkust, vaid kätkeb endas selget majanduslikku ja sotsiaalset mõõdet ning puudutab vägagi konkreetseid valdkondi ja lahendusi, sealhulgas rohelise lähenemise puhul. Võtame näiteks rohelise ehituse, mis omab otsest seost jätkusuutliku arendusega kinnisvarasektoris ja taastuvenergiatööstuses. Kui inimese - vahel ka toote või koguni tarkvara- puhul räägime elutsüklist, siis ehitise või hoone puhul on otstarbekas kasutada uudsemat termin nimetusega olelusring – see seostub otseselt jätkusuutliku lähenemisega hõlmates arendusprotsessi kõiki etappe alates planeerimisest, projekteerimisest, ehitamisest ja haldamisest kuni selle „eluea“ lõpuni.

Olelusringi arengut Eestis on arusaadavalt esitanud Eesti Green Building Council (GBC) koos kinnisvara- ja energiaklastriga (KEN klaster) läbi „Eesti olelusringi protsessi“ väljaarendamise. Arvetatades ilmselget fakti, et et meie- inimesed- veedame absoluutse enamiku oma ajast siseruumides, ei tohiks jätkusuutlikul ehituse elulisust tähtsust kuidagi alahinnata.

Tulles tagasi jätkusuutliku arengu erinevate mõõdete juurde, siis kultuuri koha pealt ei pääse üle ega ümber Valdur Mikitast, kelle sõnul põhiparadoks on selles, kuidas lakkamatatult muutuda jäädes samal ajal iseendaks. Ta jõuab järeldusele, et Eesti kultuuri võib kahtlemata pidada jätkusuutlikuks, sest see on oma arengu paradoksi lahendanud järgmisel intrigeerival viisil: “Modernne rahvas, kel on arhailised juured“.

Vaevalt, et enamik eestlasi ja teisi tublisid eestimaalasi on nõus Prantsusmaa kuningale Louis XV-le omistatud lausega: “Pärast meid tulgu või veeuputus!" Küllap tahame, et järeltulevad põlved edasi kestaksid ja areneksid, hoides ühelt poolt traditsioone, teisalt edendades innovatsioone.

Niisiis ei näi uuemad sõnad nagu jätkusuutlikkus või kestlikkus olevat mingid sõnakõlksud, vaid on ilmunud õigusega meie kõnepruuki, selleks et tähistada jätkuvat edasikestvust paljudel elu- ja tegevusaladel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare