Külaelanik: Vao külal pole enam mingeid illusioone
Vabariigi sotsiaalkaitseministri ja siseministri „suvetuuri“ jätkuna tahan Lääne-Virumaa väikese Vao küla elanikuna jagada oma mõtteid pagulaste teemal. Suuresti tänu viimastel kuudel meedias toimuvale oleme jõudnud olukorda, kus enamik eestimaalasi kipub pagulasteemast juba väsima ning lootusetult õlgu kehitama. Senistes aruteludes on võimalike „tulevikuhirmude“ taustal räägitud vähe sellest, millised kogemused meil pagulaste ja varjupaigatotlejatega seonduvalt seni on olnud. Pagulasstaatuse taotlejatega Vao külas praktiliselt kõrvuti elades tunnen kohustust meie senistest kogemustest rääkida.
Meil ei ole pagulasteemaga seoses enam mitte mingeid illusioone. Nii nagu igas inimkoosluses, on varjupaigataotlejate seas neid, kes uude keskkonda sattudes on huvitatud sellega kohanemisest kui ka neid, kellel puudub oskus või tahe seda teha. Olen ise suhelnud keskuse elanikega, kes oskavad hinnata Eesti poolt neile antud võimalust ning on igati huvitatud siin uue elu alustamisest. Samas tundsin Vao „poisi“ ära ka selles noormehes, kes selle asemel, et tööl käia – nii nagu „paberite“ järgi peaks olema – eelistab hoopis Balti jaamas naisterahvaid tülitada ning käte-jalgadega vehkida.
Rääkides illusioonide puudumisest, pean silmas Eesti riigi poolset senist tegevusetust. Näha on üksnes riigipoolset planeerimatut ja sisutühja retoorikat, hämamist ja vassimist ning soovimatust kohalikul tasandil probleeme lahendada.
Esiteks: Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses elavate inimeste arv on igas mõttes väljunud kontrolli alt. Tavaolukorras on tagatud majutuskeskuse teenus kuni 35 varjupaigataotlejale, mida 2013. aastal peeti keskuse maksimumvõimekuseks. Mõneti vastuoluliselt kohustati 2013. aasta aprillis AS Hoolekandeteenuseid tagama majutustingimused 100 varjupaigataotlejale. Sama asutuse 2014. aasta aastaraamatu kohaselt planeeriti 2015. aastaks Vao majutuskeskuse kohtade arvu suurenemist 51-ni. Käesoleva aasta juunis lubas AS Hoolekandeteenuste juhatuse esimees Maarjo Mändmaa kohalikele, et Vao majutuskeskuse elanike arv ei kerki üle 82 inimese, kes sel hetkel keskuses elasid.
Vaid mõned päevad hiljem selgus, et keskuses elab siiski juba 85 inimest, mida Mändmaa põhjendas sellega, et pidas silmas varjupaigataotlejate arvu, mitte nendele lisanduvaid juba pagulasstaatuse saanuid.
Miks kinnitati kohalikele, et majutuskeskuse elanike arv ei suurene, teades vastupidist trendi? Majutuskeskuse elanikud ise on rääkinud, et sinna on praeguseks majutatud sadakond isikut.
Erinevatest rahvustest majutuskeskuse elanikud taluvad olukorda, kus nad on sunnitud väikestes tubades pead-jalad koos elama ning üksteise kultuuriliste ja muude erinevustega toime tulema. Selle ebamugava olukorra esimesed „viljad“ on tihtilugu aset leidvad varjupaigatotlejate vahelised kaklused ja omavaheline valjuhäälne sõimlemine.
Teine näide puudutab riigiasutuste suhtlemist oma kodanikega. Eelmisel nädalal lugesime sotsiaalkaitseministri sõnu selle kohta, kui oluline on kohapeal info jagamine ning kohalike inimestega arvestamine. Teisest küljest ütleb Vaos täielikult riigile kuuluva AS Hoolekandeteenuste esindaja kohalikele elanikele kindla veendumuse ja südamerahuga, et nemad on kohustatud arvestama ettevõtte juhtimisel ainult riigihanke tingimustega, mitte kohaliku kogukonnaga.
Kas minister ei tea, mis toimub, või pole riigi poliitikast aru saanud AS Hoolekandeteenused esindajad?
Riigi soovimatust või suutmatust oma rahvaga suhelda näitab ka see, et hoolimata avalikkuse poolt tulnud mitmest pöördumisest – olgu selleks siis Vao küla elanike, kultuuritegelaste või lihtsate inimeste pöördumised meedia vahendusel riigivõimu poole – ei ole meist keegi saanud Vabariigi Valitsuselt pöördumistes tõstatatud küsimustele ja ettepanekutele mitte mingeid vastuseid.
Kolmas näide puudutab riigi üldist võimekust pagulasstaatuse taotlejatega toime tulla. Tuginedes viimase 15 kuu andmetele saab Eesti igas kvartalis keskmiselt 40 varjupaigataotlust (mis ei puuduta Eesti vabatahtlikku kvoodipõgenike arvu, kes saabuvad Eestisse EL ümberpaigutamis- ja ümberasustamisprogrammide raames).
Siiani pole valitsuselt kuulda sõnagi selle kohta, kuidas on kavas lahendada olukord, kus Vao pagulaskeskus on „silmini“ täis, kuid igas kvartalis tuleb varjupaigataotlusi järjest juurde? Araabia poolsaare konfliktikolletes hetkel toimuvat jälgides pole mingit alust eeldada, et varjupaigataotlejate voog Euroopa Liitu raugeb. Pole eriti üllatav, et valitsus nüüd lootusrikkalt kohalike omavalitsuste poole vaatab ning uurib, kes on nõus pagulasi vastu võtma.
Kas valitsus annab aga nendele positiivselt meelestatud kohalikele omavalitsustele ka garantii, et ühel korral head tahet ilmutades ei tule neil hiljem lisaks pagulastele majutada ka varjupaigataotlejaid?
Riigi suutmatusest olukorda hallata ning ohte hoomata annab tunnistust fakt, et Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse lehel avaldatud statistika kohaselt on 2015. aasta esimesel poolaastal 10 varjupaigataotlejat „teadmata kadunud“. Kuidas on võimalik, et 10 inimesel, kelle puhul pole riik veel otsustanud, kas nad on sobivad saama riigilt varjupaika või mitte, lastakse lihtsalt „teadmata kaduda“?
Kokkuvõtteks tahan esitada Vabariigi Valitsusele kutse. Tähtsate Brüsseli-käikude vahepeal tulge ja tehke üks valitsuse väljasõiduistung Vao külas! Tulge ja rääkige kohalike elanikega, külastage lisaks varjupaigataotlejate majutuskeskusele ka kohalike inimeste kodusid, selgitage tekitatud olukorda ja selle lahendamise võimalusi sotsiaalministeeriumi, siseministeeriumi, kultuuriministeeriumi ja haridusministeeriumi koostööna.
Kasutades sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna sõnu, tehke esimene reaalne samm Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses ja seda ümbritsevas kultuuriruumis toimuva sotsiaalse eksperimendi „kontrolli alla saamiseks“.
