Paar nädalat hiljem kuulasin Pärnu Konverentsidel päev otsa emakeelseid ettekandeid, sekka mõni võõrkeelne. Aga ka nendest emakeelsetest olid mõistetavad ja haaravad vaid mõned. Tallele jäi kiduralt. “Kas mu emakeeleoskus on nii kehv?” küsisin endalt.

Seosetut sõnamulinat, mõttetühjust, hingestamata möödalaulmist (loe: möödarääkimist ehk viisipidamatust) on avalikkuses hunnitul hulgal. Ning kahjuks need “lauljad” sellest ise aru ei saa. Nõukogude ajal oli vähemalt tsensor vahel, kes kaitses küll oma tõde ja õigust, kuid kontrollis ka mõtteselgust.