Kultuuriraha tuleb ikka võtta kultuuritutelt
Eestlaste eneseteadvus seisab pea peal.
Tuleks mõista, et pealinnas elamine ei tee kedagi kohe linnainimeseks. Maa, loodus, öö ja päeva vaheldumine on kehamälus ja meeles sees. Siis ka, kui sellest ei hoolita. Linnaka nägu tuleb ehk pähe ja riided selga, aga maaka tegu õnneks nii ruttu ei kao.
Segadus muidugi ka süveneb, tunnistagu uuslinlased seda endale või mitte. Keha annab märku, kui maa elujõud otsa saab.
Mis tegelikult toimub?
Eelneva kinnitus on linlaste uusmõisnikuelu, kus nädal ollakse linnas ja nädalavahetus maal maamajas. Et on kohe vajadus.
Riigis raisatakse raha, saamaks teada kodanike poliitilisi eelistusi. Paras lollus, mida ju tunnistavad ka vähemalt näiliselt asjast huvitatud poliitikud.
Muidugi, kui ma vahel suurtes aiapoodides vaatan müügiks ekponeeritud välismaa kivisid, mõtlen ikka kurvalt ostjatest. Kahju kividest, kes endale rumalad peremehed saavad. Eestimaised kivid, mida põldudelt korjatakse ja põõsasse kallutatakse, on targemad ja ilusama näoga, on meie.
Tegelik uurimisteema on hoopis – miks me oleme sellised, nagu oleme? Miks on poed ja uusmõisnike aiad täis väikesi välismaiseid elupuid, mitte meie liike, mis kunagi põlispuudeks kasvavad? Isegi nimed on meil Tamm, Pärn ja Kask, aga maa-hoovidesse enam Pooppuid ei istuta. Jah, lasevad lehed sügisel maha ja siis peab koristama.
Linna elama sunnitud maakate järeltulijad teevad nüüd isakodust suvekodu. Jõuavad sinna harva, neil on muidugi lihtsam kääbusvormide keskel. Kääbuste seas on peremehetunne suurem?
Mul on suur himu siin sellega seoses kirjeldada üht labast poliitilist ärategemist koduvallas Raplas. Esimest korda on väga häbi. Sellist poliitilist kultuuritust ei oleks ma isegi reformierakondlase, veteranpoliitik Harri Õunapuu ja broileripoiss Kalle Pallingu poolt oodanud... parem ma ei võimenda tühisust. Seda enam et Harri Õunapuu mulle elutargalt soovitas oma liistude juurde jääda. Mulle tundub õigem poliitiline kultuuritus tähelepanuta jätta.
Nõnda siis päristeater suvel, maal. Minu meelest võiks teatritark minister Rein Lang valitsuses regionaalpoliitikale kuuluva raha vabalt teatrile nõuda. Kui keegi Eestis maakohti väärikas vormis tutvustab me inimestele, siis teevad seda näitlejad ja lavastajad, vabakutselised ja kutselised, harrastajatest rääkimata.
Vastupidiselt regionaalministrile on haridusministri nimi ja pikkus mulle meelde kulunud. Sõnaosav kultuuriminister võiks juristide abiga ka Jaak Aviksoo ministeeriumi raha kultuurile võtta. Rahva harimise raha nimelt – teater on rahva ülikool, suvel on ja talvel ka. Juba sellepärast, et seal räägitakse ilusas eesti keeles, murretes ja isegi ropendatakse selge diktsiooniga.
Üks koht on veel, kust kultuurile raha juurde saab, palju raha – kõik meie ministeeriumid, kes eestlastele labases keeles ja rumalas vormis projektide kirjutamise on lausa kohustuslikuks teinud, peaksid vähemalt poole rahast, mida jagavad, keele hoidmiseks andma. Tean eesti keele õpetajaid, kes on selgeks õppinud lollprojekti keele, saavad neid koostades raha, kasutavad seda keele ellujäämiseks.
Ja muidugi peaks poliitilise kultuuri edendamise raha samuti kuuluma kultuuriministeeriumile. Rein Langil on pädevust ja arukaid sõpru ka mitu, et osata seda raha ausalt jagada.
Mõte, et raha ei ole väärtus siis, kui ta raha juurde ei too ega tee, ei mahu kahjuks ammu ajupestud mõisakuulekate pähe.
Raha ja viiuli vahel valides valitakse enamasti raha. Saamata aru, et tehakse valesti. Rumal jutt, et kui majandus korras, siis mängime viiulit, tuleks ära unustada. Majandus jääb Eestis alati väikeseks, naftat pole, aga meri on. Keel, kirjandus, teater, muusika, kino on muu hulgas suured juba ainuüksi sellepärast, et oleme nii väikesed.
Rääkimine Silver
Me elame ülivabas Eestis, kus vähemalt üks vanasõna on saanud uue mõõtme. Olen vahel imestanud, et meil uusi vanasõnu ei teki, nüüd siis on rääkimine Silver, vaikimine kuld.
Mu naine suutis poole aastaga tigudele me aias selgeks rääkida, et see seal on nende maa ja see siin meie oma. No ei tule nad enam peenrale kapsast sööma, ei krõpsata jalgade all surres. Sellepärast ja tarkusest ka usun ma, et kui ausalt rääkida, saab palju asju korda. Vaikimine ja valetamine ja vassimine on me inimesed ära tüüdanud.
Tahan uskuda, et just geneetiline mälu on see, mis nad suvel maale, teatrisse toob. Kuidagi on naha sees meeles, et maa annab elujõu, et teatris sai ja saab paljudest asjadest rääkida nii, et ka parteipiletit jõu allikaks pidavad aru saavad, kui rumalad nad on. Hea teater on aus teater. Teatris ehitatakse suuga suuri linnu. Ja eestlased rõõmustavad – meil on üle miljoni teatrikülastuse aastas taas.
Miskipärast ma ei usu üldse, et see teatriskäija rahvas sinna vaid teleseebi jätkumist ja labast meelelahutust otsima läheb.
