Sellist kõnepruuki ja retoorikat pole me enam ammu kellegi suust kuulnud. Kõiki jutuks tulevaid Rahvaliidu endisi ja osalt ka praegusi juhte nimetavad uued juhid “varasteks”, “valetajateks”, “pättideks” ja “kaabakateks”. Erakonnakaaslased on “nässakad”, oponendid “vanad jobud” ja muidu napakad. Seetõttu tuleb erakonnas teha “puhastus” ja “välja rookida” need, kes ei kõlba.

Ma ei tea, mis sõnastust kasutatakse parteide tagatubades, aga see, mis ma kuulen, on ilma liialdamata stalinistlik lähenemine nii poliitika tegemisele kui riigi arendamisele.

Mille nimel, armsad inimesed, te seda teete, on mu küsimus? Vastus on aimatav: sest valitsus eesotsas Reformierakonnaga on Eesti riigi täiesti “p...sse keeranud”. Ja selleski seisukohas ei väljendu mitte mure rahva saatuse pärast, vaid lahmiv sõjakus.

Kas nii ehitataksegi üles “uue laine” erakonda? Ja kaasatakse valijaid? Rahvaliidu uued juhid või sinna pürgijad on end väga agressiivselt kõigi ja kõige vastu häälestanud.

Nad on vindi nii üle keeranud, et selle taustal tunduvad Villu Reiljan ja Juhan Aare lihtsalt moosise näoga väikeste sulidena, kes nõukogude inimestena ja tolleaegse mentaliteedi kohaselt “võtsid ära mis ripakil”.

Tasakaaluks püüan leida Rahvaliidu uute juhtide meedias esitatud sõnavõttudes ka positiivseid noote. Ning tõden, et nende suurim viga ja vajakajäämine on kõnes ja ideedes puuduv rahva innustamiseks vajalik idealism ning koostööle orienteeritud meelsus. Selle asemel on ellu astunud mitte protestipartei, vaid lammutuserakond.

Ja ikkagi, miks nad seda teevad? Sellele küsimusele jääbki vastus saamata.

Kogu see Rahvaliiduga toimuv toob mulle öö hakul meelde mõni aasta tagasi Haapsalu lennuvälja angaarides etendunud lavastuse “Kuningas Ubu”. Etenduse lõpus on stseen, kus sõge kuningas on riigikassa tühjaks teinud ja end täiesti segi pööranud. “Mis me nüüd teeme?” küsib temalt nõunik. “Võtame rahvalt kõik raha ära!” karjub Ubu.
“Aga mis me siis teeme?” küsib nõunik.
“Siis tapame kõik maha!” –
“Ja mis me siis teeme?” jätkab nõunik.
“Siis, siis...” otsib kuningas sõnu, “Siis lähen minema!”

Kahju, kui Rahvaliidu ja tema uute juhtidega samamood läheb. Mitte Rahvaliidu, vaid Eesti poliitilise kultuuri pärast. Kui tõde laupäeval ei selgu, siis märtsi alguses kindlasti.