Küsitlus: Kas teie toitute tervislikult?
KAJA KESKÜLA
Alt-Lauri talu perenaine Võrumaalt
Ikka jälgin, mida suhu panen. Enamik maheköögivilja tuleb meil oma aiast, aga praegusel kevadtalvisel perioodil on valik ühekülgseks jäänud. Üritan mahetoitu ka osta. Juhul kui vahel on midagi vaja, ostan ka tavapoest. Supermarketites ei ole eriti tihti maheaiavilja saada, vahel olen Rimist mahebanaane ostnud.
Üldiselt on nii, et kui auto viib meie talu kauba müüki, siis tagasi tulles tuuakse ka meile vajalik mahekraam koju.
KLEER MAIBAUM- VIHMAR
näitleja ja mahetoidu austaja
Minu arvates ei ole mahetoit Eestis piisavalt kättesaadav. Selleks et mahetoitu osta, tuleb mööda linna sõita ja mitut poodi külastada.
Meie pere on viieliikmeline ja võite ette kujutada, mida see tähendab. See on hästi suur ja tõsine enda kokku võtmine ning uskumine, et mahetoit tõesti mind päästab.
Mis puudutab mahetoitu, siis ostame seda mis taskukohane. Näiteks maheõunu ei jaksa küll osta, need on väga kallid. Liha mina ei söö üldse, aga kui sööks, siis ilmselt ainult maheliha.
Ent hetkel ei ole söögilaud minu prioriteet number üks. Olen küll mingi tasemeni oma toitumise jälgimisel jõudnud – näiteks läbi uurinud kõik toote-
etiketid. Tean täpselt, millist juustu ma ostan, jms. Kui saan, ostan mahetoidu- või täisteratoote.
Kui ma mõne päeva endale ainult mahetoitu luban, tõuseb organismi energiatase oluliselt.
ARVO KUUTOK
piimatootja, aasta põllumees
Püüan jälgida, et toit, mida söön, oleks tervislik. Kindlasti ei söö ma kiirtoidukohtades pakutavat. Turult ei käi eriti midagi ostmas, oma porgandid ja kaalikad saame naabrilt. Värske piim on omast käest. Musta leiba läheb päris palju. Peamiselt ostame selle poest, kuid leiba küpsetab abikaasa ka kodus.
Suvel muidugi kasvatame kasvuhoones kurki ja tomatit. Teeme talveks ka hoidiseid. Moosi ei keeda, aga toormoosi oleme ka oma aia marjadest teinud.
Tervisliku toitumise põhireegel on mu meelest mitmekesisus. Süüa tuleb mõõdukalt nii liha kui muud.
ANNELY ADERMANN
TV 3 avalike suhete juht
Minu lapsepõlves puudus mõiste “tervislik toit”, sest siis polnudki suurt midagi ebatervislikku olemas. Söök jõudis lauale maavanaema juurest ning säilitusainete teema oli olematu. Kõik nautisid muretust koduseast valmistatud praadi, stabiilselt rõõmsate kanade mune ja puhtas Eestimaa mullas kasvatatud vahvaid porgandeid.
Mingist ülekaalust ei saanud juttugi olla, sest normaalne ja lihtne kodutoidu menüü rahuldas himu “eriliste” ja “ülipeente” maitsete järele, tagas vitamiinid, ning säilitusainete näksimist ei läinudki vaja. Ühesõnaga – ma igatsen seda aega tagasi, teades, et see ei naase.
Ometi püüan võimalusel aus hoida vanu põhimõtteid ja leida variante oma perele naturaalse ehk tänapäeval siis ökotoidu pakkumiseks. Juur- ja puuviljad kasvavad onu põldudel, munade eest hoolitseb ämma kanakari ja moose valmistan ise või toon ema sahvrist.
