Takkasaare talu peremees

Midagi erilist küll ei tee, aga veidi pidulikum on see päev alati olnud küll. Vaatame telerist kindlasti kaitseväe paraadi, õhtul kuulame presidendi kõnet, vaatame pidulikku vastuvõtu-kätlemise tseremooniat. 2006. aastal osalesin ka ise presidendi vastuvõtul.

Üldse on see päev emotsionaalse tähtsusega. Seda, et Eesti ükskord taas iseseisvaks saab, on meie peres alati usutud. Ka oma lapsi kasvatasime samas vaimus.

Toomas Tross

näitleja

Meie peres on vabariigi aastapäeva pidulikkus rohkem mõtetes kui tegudes. Ei ole meil ühte väljakujunenud kommet ega traditsiooni, millest igal aastal kinni hoida. Jah, Eesti lipu paneme majaseinale lehvima ja püüame mitte unustada seda õhtul alla võtta. Lastele räägime Vabadussõjast ja lugusid vanavanaisast, kes võitles soomusrongil ja sai Vabaduse Risti ning tükikese maad, kuhu ta talu lõi ja kus sündis ka mu ema.

Kuna 24. veebruar on vaba päev kogu perele, oleme püüdnud midagi koos teha. Vahel oleme kruiisireisi ette võtnud, kuid sagedamini oleme käinud isa juures ühisel lõunal, mille on lõpetanud pidupäevatordi söömine. See tähendab ka lastele juba täiesti tõsiseltvõetavat pidu.

Aga sel aastal läheme perega lund otsima, sest kui kelgumägi ei tule meie juurde, peame ise kelgumäe juurde minema. Ning pärast mäe vallutamist paneme sinimustvalge lipu mäe otsa lehvima ja sätime end siis tuppa presidendi kõnet kuulama.

Madis Kalmet

lavastaja

Mingit kindlat traditsiooni ega rituaali välja kujunenud ei ole. 24. veebruar on meile, eestlastele, tähtis päev ja selle olulisust tunneb igaüks oma südames. Spetsiaalset hardushetke selle märkimiseks pole vaja.

Muidugi saab televiisorist vaadatud paraadi ja õhtul presidendi kõnet ja pidulikku vastuvõttu. Ning kui pere juhtub koos olema, katame ka pidulaua. Kunagi sügaval nõukaajal, minu poisikesepõlves, võttis isa sellel päeval välja ühe vana väikese sinimustvalge lipu, näitas seda mulle nii poolsalaja ja ütles: jäta meelde, ära neid värve unusta! Olin veidi hämmingus ega saanud päriselt aru, mis selles siis nii erilist on ja miks see kõik nii kummastavalt erutava saladuselooriga kaetud oli.

Marju Kõivupuu

folklorist ja õppejõud

Vabariigi sünnipäev on mulle ja minu pereliikmetele kindlasti väga oluline tähtpäev. Tähistamine sõltub paljuski sellest, millised kohustused mul selle päevaga seoses või selle päeva lähimas ümbruses on. Sel aastal olen palutud kõnelema vabariigi aastapäeva aktustele Audentese spordikooli ja Tallinna reaalkooli. See on austav ülesanne, sest kuulajateks on noored inimesed.

Kui on võimalus olla pikemalt pereringis, saab peolaua ümber arutada maailma asju. Ootan alati huviga presidendi aastapäevakõnet. Ja see on väga tore traditsioon, et riigi sünnipäeva tähistatakse igal aastal eri linnas.