Ei ole just palju võimalusi, millest räägib meile roolis röötsakile vajunud, vasaku käe randmega rooliva ja paremas käes telefoni hoidva onkli kehakeel. Täpselt samasugust hämmingut tekitab ummisjalu ülekäigurajale tormav jalakäija. Lisame siia nutiseadmete näppijad, nii jalakäijad kui autojuhid, ning paneme need tegelased aegruumis samasse kohta, sellisesse, kus on pime ja sajab vihma, ning tulemus ei saagi olla midagi muud kui avarii.

Ükskõik, millisest süsteemist me ka ei räägiks, nõrgad kohad tulevad ikka kõige rängemalt välja ekstreemsetes oludes. Pimedas ja vihmasajus liiklemine on täit tähelepanu nõudev ettevõtmine nii juhile kui jalakäijale, aga just liiklusele keskendumisest jääb minu hinnangul meie teedel-tänavatel üha enam puudu. Parimad autotuled, eeskujulik tänavavalgustus ning helkur jope küljes on vajalikud, kuid siiski vaid abivahendid, kõik algab inimesest endast.

Rohkem keskendumist, palun!

Villu Vane, liiklusekspert

Loodan väga, et tegu pole kasvava trendiga, vaid pigem juhusega. Raskete õnnetuste arvu kasv aasta lõpukuudel on kindlasti teatud määral seotud liiklusolude muutumisega. Helkuri vajalikkust peab ikka meelde tuletama. Kuigi öeldakse, et see on odavaim elukindlustus, tuleb ka ise silmad lahti hoida.

Lisaks on meie liiklus kuidagi rutakas, meil justkui oleks kogu aeg kiire. Ning väga palju on ka hoolimatust, seda nii juhtide kui ka jalgsi liikujate seas. On üpris tavaline, et jalakäija astub teele ja hakkab üle tee minema, vaevumata vaatama, kas juhid on teda märganud ja talle teed annavad või mitte.

Paraku ei ole ka suur osa juhtidest vöötrajale lähenedes valmis jalakäijale teed andma. Liiklusseaduse kohaselt peab ülekäigurajale lähenev juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Kas ja kui palju on selliseid juhte, kes ülekäigurajale lähenedes jala gaasipedaalilt tõstavad?

Ei tasu unustada ka liikluskeskkonda – liikluskorraldust, valgustust ning teed ennast: kui pika maa peab jalakäija sõiduteel üle tee minnes läbima, kas ohutussaar on, kas tuleb liikuda sõidutee servas või kergliiklusteel jne. Ka siin on palju veel teha.

Õnnetusel ei ole enamasti ühte põhjust, see on ikka mitme asjaolu õnnetu kokkusattumise tagajärg. Üks, mida teha saab, on liigelda ruttamata ja olla kaasliiklejate suhtes tähelepanelik.

Andrus Aamer, Peipsi–Alutaguse Koostöökoja juhatuse esimees

Mina olen liikluses põhiliselt autoga. Mõistan muidugi, et jalakäijal on liikluses oma õigused, kuid õigustest jääb väheks, kui õnnetus on juba juhtunud. Jalakäijal on sellisel juhul peaaegu võimatu tervena pääseda.

Igal juhul tuleks jalakäijal end liikluses nähtavaks teha. Soovin, et me kõik, nii jalakäijad kui autojuhid, oleksime üksteise suhtes hoolivamad.