Läbimõtlemata reform
Juunikuu esimesel päeval alustati Riigikogu saalis tõsiseid vaidlusi vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise üle.
Valitsuskoalitsiooni teerullivõtet kasutades saatsid Reformierakond ja IRL eelnõu teisele lugemisele nii Riigikogu opositsiooni kui ka asjasse puutuvate valdkondade esindajate teravast vastuseisust hoolimata.
Oli üllatav, et valitsus erimärgistatud kütuse järkjärgulise kaotamise eelnõuga üldse välja tuli.
Keeruline kontrollida
Võiks isegi öelda, et erimärgistatud kütuse kasutamine koos riigi ülevaate ja kontrolliga selle kasutamise üle oli just jõudnud end korralikult sisse töötada.
Alates 2012. aastast näeb seaduseelnõu ette väiksema aktsiisimääraga kütuse kaotamise metsandus-, kaevandus- ja ehitustöödel.
Teises etapis kaotatakse seesugune kütus täielikult – raudteevedudel, laevaliikluses, soojus- ja elektrienergia tootmisel ning põllumajanduses.
Metsaga seotud ühendused reageerisid kiirelt ning rõhutasid oma pöördumises, et kavandatav muudatus suurendaks oluliselt kulusid ja vähendaks meie metsanduse konkurentsivõimet.
Nad tõid välja, et erimärgistatud kütuse kaotamine keeraks pea peale Eesti metsanduse arengukava, mis näeb ette metsaomanike aktiviseerimist ja kodumaise taastuva ressursi turuletoomist. Metsa ülestöötamise kulude ja seeläbi müügihinna vähenedes kaob aga huvi puitu müüa.
Rahandusministeeriumi selgituste kohaselt on seaduse muutmise üks eesmärke vähendada erimärgistatud kütusega seotud administreerimiskulusid ning halduskoormust.
Tasub meenutada, et 1997. aastast hüvitati põllumajanduskultuuride kasvatamisega seotud töödel ning kutselisel kalapüügil kasutatava mootorikütuse aktsiis riigieelarvest.
2000. aastal asendati kompenseerimine madalama aktsiisi maksustamisega. Muudatuse peamiseks põhjuseks oli just hüvitamissüsteemi keerukus, töömahukus ja kulukus. Nüüd on kavas sisuliselt vana süsteemi taasloomine.
Tootmiskulude kasvades väheneb konkurentsivõime loomulikult ka kõigis teistes valdkondades, mida seadusemuudatus puudutab. Valitsus on kompenseerimist kommenteerides jäänud seni napisõnaliseks, mis annab põhjust eeldada, et head asendussüsteemi polegi veel välja töötatud.
Märkimisväärne tulu
Probleem võib olla sellise süsteemi loomise keerukuses. Näiteks kui on olemas hüvitis põllumajandustöödel kasutatud kütuse eest, siis mida teha olukorras, kus talunik töötab päevast neli tundi põllul ja neli tundi metsas? Kuidas kontrollida, kus ta kütust kasutas?
Nii ei saa välistada, et toimiva kompensatsioonisüsteemi loomine võib osutuda nõnda keeruliseks, et lihtsam lahendus on erimärgistatud kütuse kaotamine ning mingeid hüvitisi ei tule.
Huvitav on märkida sedagi, et nii tähtis seaduseelnõu läkitati Riigikogu ette just praegu, kui on käsil kõige kiiremad põllutööd. Kui peab varavalgest hilisõhtuni põllul olema, pole ju aega valitsuse tegevuse vastu protestida.
Keskerakond nii rutakat reformi ei toeta, sest näeme selles tõsist ohtu Eesti mitme majandusvaldkonna konkurentsivõimele Euroopas. Seetõttu pole võimalik toetada ka poliitikat, mis soodustab hinnatõuse.
Erimärgistatud kütuse kaotamisel kasvavad seda kasutavate ettevõtete kulud, väheneb kasumi võimalikkus ning kodumaine konkurentsivõime satub ohtu.
Kütuse oluline kallinemine tähendab suurt hinnatõusu paratamatult ka toodangule ning soodustuste kaotamise peavad kinni maksma tarbijad. Nii leiame, et Eesti ettevõtete konkurentsivõime huvides peavad soodustused säilima.
Paneb veidi imestama, et sellist plaani viiakse ellu end muidu ülimalt ettevõtja- ja majandussõbralikuks tituleeriva Reformierakonna eestvedamisel.
Loodetav riigikassa tulu – 70 miljonit eurot kogu erimärgistusega kütuse kaotamisel – on märkimisväärne summa, mis katab täpselt 2015. aastal plaanitava üksikisiku tulumaksu langetamise kulud.
Tundub, et majandussõbralik erakond on ohverdamas oma populistliku valimislubaduse täitmise nimel tuntava osa kodumaisest konkurentsivõimest.
