Laenuga kingitusi ostma
Ega keegi täpselt teagi, kui palju eestlasi Iirimaal on, aga Soome ja USA järel pakub sissesõitnuile enim töövõimalusi just see saar.
“Olen siin varsti olnud kolm kuud, aga tuttavaks olen saanud ainult ühe iirlasega,” muigab punapäine Margit. “Terve Dublin on täis poolakaid ja lätlasi,” teab tüdruk, kes tööd otsima pole veel hakanud. Ja töö leidmiseks pole praegu paraku ka parim aeg.
“Kui sa kogu aeg kodus istud, siis mida sa seal teed?” uurin endiselt riigiametnikult. “Kas igav ei ole?” Punapäine kaunitar raputab pead. Ei teadnudki varem, kui palju rahuldust võivad pakkuda elu tillukesed toimetused,” tunnistab ta. Siis lisab, et tegelikult on tal plaan edasi Austraaliasse minna.
“Iirimaal on üks viga – siin on sama külm nagu Eestis,” paneb elule Iirimaal diagnoosi noor naine, kes rebis ennast Eesti elust lahti ainult põhjusel, et maailmas ringi vaadata.
Iirimaale on Eestist tuldud lausa perekondade kaupa: on emasid koos lastega, on isasid ja ka üksikisasid koos lastega, on kolm kaunist õde Saaremaalt ning lapsepõlvesõbratarid Pärnust, kellest üks on Iirimaa kuulsaim plus-size’i modell. Eesti keeli on see modell, kelle rõivanumbriks pole mitte 32 või 34, vaid 42.
Kristi Kuudisiim on Iirimaal elanud seitse aastat ning Dublinis sama kuulus nagu Carmen Kass New Yorgis. “Eestis on minuga tehtud ainult üks intervjuu, aga siin ei saa ma rahulikult isegi ostukeskusesse minna,” ütleb Kristi väikese aktsendiga. Eesti keelt saab ta praktiseerida vähemalt kodus, sest tal õnnestus Iirimaale meelitada ka oma sõbratar Meeri.
Kuna mõlemad blondid tüdrukud on koos kõrgete kontsadega üle 180 sentimeetri pikad, usun tõesti, et kohalikul kuulsusel on ennast rahvamassi võimatu ära peita.
“Eestis käin aastas ainult kaks korda,” ütleb Kristi, kes on Iirimaa eluga väga rahul.
Iirlaste rasvased toidud modelliks olemist muidugi ei soodusta. Kui pubisse minna, tuleb arvestada, et praadi tellides peab selle kohe ära sööma. Või tualetti minnes taldriku kaasa võtma... Nimelt pole iirlastel harjumust süüa-juua terve õhtu. See tähendab, et ettekandja viib toidu sedamaid ära, kui kedagi lauas ei ole.
Muide, piltlikult öeldes on toidulaud jäänud praegu tühjaks paljudel eestlastel. Firmad lähevad pankrotti, teised koondavad töötajaid – nagu igal pool. Ainult et Iirimaal ei kardeta töökaotust nii nagu Eestis.
Iirimaal on töötu abiraha suurus 220 eurot ning seda mitte kuus, vaid nädalas. Sellega elab ära. Pealegi saab töö kaotaja taotleda riigilt abi üüri maksmiseks. Ja kui paned ennast kirja tööotsijaks, tuleb boonuseid veelgi.
Linnapildis ei paista kitsam elu väljagi. Ma pole mitte kusagil maailmas sattunud nii suurde ummikusse kui möödunud reede õhtul Põhja-Iirimaal. Kahe kilomeetri läbimiseks kulus 2 tundi. Tänasin õnne, et mu lennuk läheb esmaspäeva hommikul.
Siis ei peaks ummikuid ometi olema! Ma eksisin. Esmaspäeva hommikul liikusid autoderivid nagu teod siirupis. Rainil, kes mind sõidutas, kulus mitu minutit, enne kui mõtles välja ummikute põhjuse – jõulud!
Pühade-šoppamine käib Dublinis juba täie jõuga ning need, kes ei tahtnud oma närve nädalavahetusel rahvamassis ära rikkuda, alustasid ostmist kohe esmaspäeva hommikul.
Suure surmaga lennuki peale jõudnuna lugesin lehest, et 24% eestlastest ei kaunista oma kodu jõuludeks üldse. Aga sellist iirlast, kes kodu nii seest kui väljast ei ehiks, pole olemas. Kingituste tegemiseks võtavad nad isegi laenu.
