Lang on nagu misjonär mustade maal
Ja rahvaraamatukogud on nagu misjonipunktid.
Võtke ja tellige Sirpi, Loomingut, Vikerkaart, Teater.Muusika.Kino, romaanivõistluse võitjaid, hüüab minister. Riigi raha eest ostame teile väärtkirjandust ja kultuuriväljaandeid. Valla raha eest ostke endale nii palju saasta, kui tahate! Kui igas raamatukogus on Sirp ja romaanivõistluse nominendid, saab väike samm tõelise kultuuri poole astutud.
Kes veel kui mitte kultuuriminister peaks eesti kultuuri eest hea seisma. Ja kui ka raamatukogus ei saa Sirpi lugeda, kus siis veel.
Paraku ajab raskest päevatööst vaevatud “pime” rahvas sõrad vastu: me ei taha sellist kultuuri! Me teame ise, mida me tahame! Pole Langi asi meile ette kirjutada, millist vaimutoitu me sööme.
Paistab, et rahvas on kultuuri vastu. Või vähemasti sellise kultuuri vastu, mida pealinnast peale pressitakse. Loll lugu, isegi väga loll.
On ka teine võimalus.
Üle maa laotatud raamatukogudest on kujunenud pigem sotsiaalasutused, kus saab omavahel suhelda, uudiseid kuulda ja sealt lahkudes võtta kaasa kerge armastusromaani, mida kodus enne uinumist hea lugeda oleks.
Kultuuriministrist on loodud hirmuäratav koll, kes tahab laenutamise tasuliseks muuta ja nn saastakirjanduse (loe: raamatud, mida rahvas laenutada tahab) erifondi saata...
Maalehele antud intervjuus tunnistab kultuuriminister, et tegelikult tahtis ta vaid algatada diskussiooni rahvaraamatukogude tänapäeva ja missiooni üle, mitte ei astunud rahva ette kui pime terminaator.
Paraku tõusid esile üksnes pime sõim ja väljamõeldised.
“Meedias mängitakse selle peale, kes oskuslikumalt valetab,” tunnistab minister. “Kui aga meediaruum on saasta täis, siis on ka poliitika saasta täis, siis on kõik saasta täis,” tõdeb minister. “Kui sa suudad panna käima kuulujutu, et euro kaob, venelased tulid üle piiri ja raamatukogud pannakse kinni, siis seda usutakse.”
Aga kultuur on ka see, kuidas kultuuriasutuste juhte valitakse. Hiljuti valiti Eesti Loodusmuuseumile direktorit. Komisjon otsustas ühehäälselt, et direktoriks saab N. Kantsler tõttas muuseumi teavitama. Paraku saabus päev hiljem ministri käekõrval kohale hoopis teine inimene. Sisuliselt inimene tänavalt.
“Ma ei saa enam aru, mis siin riigis tegelikult sünnib ja mis koht see üldse on,” küsib meie esindusmuusuemi, Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru. Samasuguses hämmingus on ka teiste keskmuuseumide juhid.
Valges maailmas sellisesse ametisse igaüks ei pääse. Komisjonis osalevad ilmtingimata ka teadusringkondade esindajad ja inimesed, kes muuseumitööd tunnevad, mitte üksnes ametnikud. Muuseum pole koht vaid tingeltangliks.
Kultuuritus ruulib – ja täiega.
