Las loodus ringleb loomulikult
Looduskaitsekuu mai seekordseks teemaks oli looduse eluring.
Teemavalikut ajendas soov juhtida üldsuse tähelepanu karvastele-sulelistele, kes tihtilugu jäävad jalgu kiiretele muutustele, mis mõnele inimeselegi liig. Eesmärk oli juhtida üldsust märkama metsloomi-linde ja nendega kohtumisel õigesti käituma.
Eluring on einering
Kitsamas tähenduses on eluring tegelikult einering - kõik on toiduks kellelegi. Koolist mäletame toitumispüramiidi, mille alumises osas on suur hulk "tootjaid" ja tipus uhkeldamas kotkad või suurkiskjad.
Mida kõrgemale püramiidi tipu poole, seda suurem on biomass ja siit tuleneb ka eri liikide kohastumus saada vajalikul määral järglasi, et "jõgi ei kuivaks". Üldjuhul kulgevad asjad looduses korra ja mõõdukuse määrades, kui süsteemid on mitmekesised ehk elurikkad, tööjaotus paigas ja eesmärk püüelda suurema tasakaalu suunas.
Palju kõneainet on meil tekitanud mitmete liikide plahvatuslik arvukuse kasv ja levik. Nimetagem siin kas või karuputke invasiivse võõrliigina ja kopra ning kormorani arvukuse tõusu viimasel kümnendil. Kunagine mõtlematus karuputke sissetoomisega on juba maksma läinud kümneid miljoneid ja lõppu pole veel näha.
Looduskaitsebioloogid on ühel meelel, et kormoranide asurkond on meil juba niivõrd tugevalt kanda kinnitanud, et selle vähendamine on ülimalt keeruline ja tähendab tohutuid kulutusi. Enamasti üritab loodus ise asju paika panna.
Kormoranide puhul on täheldatud, et suurenev merikotkaste arv mõjutab kohati kormoranide kolooniaid ja just noorlinnud on kotkastele rikkalik toidulaud. Jäljenda loodust nii palju kui võimalik ja las loodus teeb ise põhiosa tööst - kõlavad looduse taastajate põhimõtted. Alati see siiski ei kehti ja inimene peab looduslikele protsessidele mõningatel juhtudel vahele segama, hoides neid mõistlikult ohjes.
Inimese sekkumise looduse eluringi võib tinglikult jagada teadlikuks ja emotsionaalseks. Teadliku sekkumise alla võib paigutada näiteks terve rea tegevuskavasid teatud loomaliikide nii-öelda majandamiseks, olgu tegemist siis otsese majandusliku kasuga arvukuse reguleerimise teel või kaitsestaatuse säilitamisega. Emotsionaalne on aga see osa, mis käivitub, nähes pesast välja visatud kurepoega või vigastatud linde-loomi.
Lapsepõlves loetud tore lugu doktor Valusoni missioonist tundub senini väga südantsoojendav ja tekib kohe mõte ulatada abikäsi. Emotsionaalne pool kutsub meid üles korjama oravapojad, vigase kajaka ja varese, kitsetalle, siilipoisi ja karupojad, mõtlemata tihti sellele, kui suure ökoloogilise jalajälje me tegelikult maha jätame! Pean silmas transporti, ravimeid, toitu, töötunde, igasuguseid muid lisakulusid ja lõpptulemus on kas eutanaasia, ülikallis lisasööt tagasi kiskjate toidulauale või hõlbus jahisaak jahimeestele.
Et vigaseid ja paksuks nuumatud metselajaid me looduses ei kohta, sest nad ei suuda eluringi karmimas osas enda eest niikuinii seista, ütleb ratsionaalne meel, et las kellegi näljased pojad saavad kõhutäie ja võib-olla seeläbi saab sugu päästetud. Samuti ei oma mõned päästetud liigi isendid kogu populatsiooni seisukohalt mingit tähtsust, kõlagu see nii julmalt kui tahes.
Riik on jaganud metsloomade päästmise kohustused Riikliku Looduskaitsekeskuse ja päästeteenistuse vahel. Siiski ei võimalda praegune kord ööpäevaringse "loomakiirabi" olemasolu ja ka suurem osa ressurssidest on projektipõhised.
Tugevam jääb ellu
Kummitab küsimus, kas riik peaks kinni maksma karupoegade üleskasvatamise kulud, kui on teada konkreetne jahiseltskond või metsalangetaja, kelle süül emakaru põgenema aeti. Erilise koha inimese poolt "päästetavate" nimekirjas omandavad linnalinnud ja -loomad, ehk need, kellele linn on piisavalt atraktiivne elupaik (täpsemalt siiski mülgaselupaik või ökolõks), pakkudes eelkõige prisket toidulauda.
Meie suurlinnadest tuleb ka enim abivajajaid, kes siinse liikluse ja ehitusbuumi tõttu viga saanud, pesa kaotanud ja siin on ka rohkem nägijaid- kaasatundjaid kui metsa- või põlluveerel.
Meie naabrid on kasutanud antud olukorras mitmesuguseid skeeme. Põhjamaade viikingikultuurist tingituna pole metsloomade rehabilitatsioonile eriti panustatud, sest kehtib põhimõte, nagu loodus ise ette näeb - tugevam jääb ellu (nii toimub ka looduslik valik).
Kesk-Euroopa riikides on enim panustatud heategevusele, mis annab võimaluse karvaste-suleliste abistamist kõigil toetada ja seda ka tehakse. Selline süsteem sobiks heaolu kasvu tingimustes suurepäraselt ka meile, ja inimestele, kes seda soovivad, peaks olema tagatud võimalus loomaravi kinni maksta.
Kaunis ladinakeelses sententsis In dubio pro natura - kahtluse korral otsusta looduse kasuks - peitub sügav sisu, see tähendab ka inimesepoolsete valikute tegemist. Parim abi loodusele on tihtipeale lubada tal loomulikult ringelda.
Jaanus Tuusti, Riikliku Looduskaitsekeskuse peadirektor
