Eestis on head talupoed ja -turud, väga edukalt toimib OTT (otse tootjalt tarbijale) võrgustik ning taimi saab hoopis rahulikumalt valida kasvataja juures kodus või puukoolis kui seistes laadal järjekorras ja makstaes hingehinda närbunud tomatikese eest.

Laadad andsid ajaloo tagasi

„Laadad ja väljanäitused“, kui tsiteerida Oskar Lutsu-Arvo Kruusemendi kultusteost „Sügis“, olid väga tähtsad ning mainekad üritused eelmise Eesti Vabariigi ajal. Taluperemees sõitis laadale, uue kleidiga proua ja puhtaks kasitud lapsed uhkelt kaarikus. Tubli taluperenaine viis sinna müügiks suure korvitäie kõige ilusamaid kurke. Toimusid kõnedkoosolekud, näitemängud, konkursid ja kontserdid.

Nii on laadad tänapäeva eestlaste jaoks kui mälestus „vanast heast eesti ajast“, sidudes meid meie ajaloo ja juurtega.

Kui tuli nõukogude aeg, ei tohtinud väga pikki aastaid laatu üldse pidada.

Ja kui siis 1978. aastal toimus esimene Türi lillelaat, oli see kui sõõm värsket õhku stagnaaja üldises minnalaskmises.

Algus oli võimas – taimekaubandus, laadarongkäik, lille- ja lillesedenätused, saltikonkurss, ekskursioonid kaunimatesse koduaedadesse ja palju muud põnevat kutsus Türilt läbi astuma peaaegu terve Eesti.

Tagantjärele mõeldes tuleb küsida, kas toonased Türi lillelaada korraldajad ise üldse adusid, millega nad tegelikult olid hakkama saanud. See polnud kaugeltki paljas taimeturg – eestlastele anti tagasi killuke ajalugu.

Kahjuks saabus koos uue iseseisvusajaga ka majanduslangus. Selleks, et laata pidada, oli vaja raha teenida ja see vajadus sundis isegi Eesti aianduse tippüritusele, nagu lillelaat seda kahtlemata oli, palju odavat tööstuskaupa laskma. Kuigi praegu on taiemd laadal tagasi, tean oma tutvusringkonnastki inimesi, kes sellest peale oma jalga lillelaadale enam tõstnud pole ega tee seda kahjuks siiani.

Laadad pakuvad meelelahutust

Tänapäeval on laat pigem elamus, meelelahutus ja võimalus tuttavatega kokku saada. Eriti selgelt on seda tunda Maamessil, kus alati kohtuvad vanad sõbrad Eesti põllumeeste eliidist. Maamessil võõrustavad firmad oma olemasolevaid ja potentsiaalseid kliente oma boksides, pakkudes süüa, juua ja pillimängu. Ja laadalised naudivad seda heade kolleegide ning tuttavate seltsis.

Tehinguid Maamessil reeglina ei sõlmita, need sünnivad enne või pärast messi firmade esindustes.

Elamus ning meelelahutus on ka võimalus reisida, ja ka seda elamust pakuvad laadad järjest rohkem. Ilmselt võib sellega põhjendada nn laadaturismi, mille parimaks väljenduseks on meie regioonis rootslaste ja soomlaste reisid lillelaadale või maamessile ja meie oma reisid Sigulda taimeparaadile või Läti käsitöömessile. Oma piirkonnas müüdavatest odavam kraam on seal juures boonuseks.

Laat annab tähelepanelikule vaatlejale ka võimaluse tabada trende. 2006.-2008. aasta majandustõusu aega iseloomustas laadamüüjate poolt vaadates see, et tarbetaimi peaaegu ei ostetud vaid kulutati pigem dekoratiivtaimedele ning kõrgmoeks kujunesid ürdid. Kui aga saabus kriis, muutusid kuumaks kaubaks just toiduköögiviljade taimed-istikud.

Laatu ei tohi devalveerida

Ka Maaleht hoolib samadest märksõnadest nagu laadarahvas: jälgib trende ühiskonnas, peab oluliseks kultuuri ja ajalugu, sidet maaga, eesti toitu ja seda, et inimestel oleks hea olla. Seetõttu soovime laadakorraldajatele nende ettevõtmistes jõudu ja edu. Aga mitte ainult.

Soovime ka seda, et nad Eesti laadatraditsioone ei devalveeriks ega mängiks maha oma laatade mainet. Näpuga kellegi suunas näidata ei taha, kuid ohtlikud tendentsid olid märgata ka tänavustel laatadel. Olgu selleks siis põhjendamtult kallis piletihind, liigse sobimatu kaubavaliku tõttu laada näo kahjustamine või liigne kasumihuvi, mistõttu eelistati maksejõulisemaid müüjaid tublidele eesti aednikele ning käsitöömeistritele.