Lii Sammler: Puhake, veel pole hilja!
Mõne aasta eest kukkus südamega haiglasse tuttav muuseumitegelane – mees, kes tõepoolest 24/7 hingega oma asja ajas. Sel kevadel oli samal põhjusel haiglaravil mu koolikaaslane, ja üks mu sõbergi pääses üsna napilt. Jaanipäeva eel suunati juba teist korda haiglauuringutele mu noor kolleeg. Ja hiljuti sain teate ühe oma särava tuttava, 50ndates aastates naise surmast.
Mõne aasta eest oli üsna populaarne lendlause: tervita haigust kui sõpra. Mõte selles, et kui inimesed ise ei oska aega maha võtta – töötavad nädalavahetustel ja puhkuste ajal, uurivad iga päev mitu korda internetti, et jumala eest mitte midagi erialast maha magada, muretsevad ka hilisõhtul ja varahommikul tööasjade üle –, siis paneb haigus rahu vajava organismi n-ö sundpuhkusele.
Jutu alguse näited aga tõestavad, et siis võib olla juba liiga hilja ning puhkus võib kätte tulla liiga kapitaalne. Või fataalnegi.
Aastaid suhtusin arstide-nõustajate juttu, et organism vajab puhkust oma jõuvarude taastamiseks, kerge õlakehitusega. Umbes nii, et “laula, laula veel…”.
Praegu aga usun, et viimane aeg on aru saada, kui vajalik on inimestele puhkus. Nii mitmenädalane põhipuhkus kui ka lihtsalt töökohustustest ja -muredest vaba nädalavahetus.
Kui vaadata puhkuselt naasnud kolleege, siis nendega on lausa rõõm koos töötada. Mõte säriseb, ideed tulvavad, nende realiseerimine pole mingi probleem – olgu teema raske või töömahukas.
Sama seis valitseb näiteks õpetajate hulgas, kes just augusti lõpul, kui juba piisavalt puhatud, käivad hoogsalt erialapäevadel, koolitustel ja muudel enesetäiendamist lubavatel üritustel.
Suvi pole veel läbi, nii et jõuab aja maha võtta küll.
