Sellepärast ei saa ma hästi aru, miks oli põllumajandusministeeriumil vaja tellida teadlastelt uuring nn toorpiima joomisega kaasnevatest terviseriskidest.

Ministeerium põhjendab seda oma kohustusega tagada toiduohutus. See kohustus tal kindlasti ka on ning see tuleb täita. Näitas ju hiljutine Vene inspektorite reid meie piimatööstustesse ja -farmidesse peaasjalikult seda, et kontrollimised ning paberid peavad olema korralikult tehtud ja täidetud. Meie VTA ning nende kontrollija põllumajandusministeerium said aga raskete etteheidete osaliseks.
Tahaks uskuda, et nii see ongi. Samas teeb ettevaatlikuks hiljutine juhtum, kus meediasse lekitati teade teemal "Leedu piimatooted on tervisele ohtlikud". Teema käis läbi nii teleuudistest kui Äripäevast.

Ent kustus kähku, sest ju said needki meediakanalid aimu – nagu meiegi – et tolle uuringu niidid viivad tagasi ühe Eesti suurema piimatööstuseni.

Samuti ei saa küsimata jätta, kelle huvides – peale tarbijate muidugi – on Euroopa Liidu karmistuvad nõuded koduste singivalmistajate toodangu kohta. Usun, et ma pole ainuke, kes eelistab sinki osta poe asemel laadalt või tuttava seakasvataja suitsuahjust.

Kui uuring on selgelt ühele turukonkurentsis osalejale kasulik, teisele kahjulik, tekitab see alati kahtlusi. Peabki tekitama. Sest tegelikult ei leitud ju terviseriske ei meie kodusinkides ega jahutipiimas. Nüüd ootavad piima otseturustajad teadalastelt ka sellist uuringut, mis tooks välja toorpiima kasulikud omadused. Pole kahtlustki, et Maaülikoolil selleks kompetentsi jagub.

Nii toorpiima- kui singilugu löövad valusasti neid ettevõtlikke inimesi, kellel on olnud kannatlikkust ja julgust käia läbi VTA ja tervisekaitse kadalipp ning luua endale nõuetekohane farm või väiketööstus.