Loomakaitsja seikluspargile: Meritäht – jäta haid ja raid rahule!

 (11)
Lisatud ka Aleksei Turovski arvamus

Hai.jpg
Hai. Foto on illustratiivne.Foto: ALBERT TRUUVÄÄRT/EPL Arhiiv

Dirhamisse plaanitavasse mereakvaariumisse ja seiklusparki Meritäht on publiku meeleheaks kavas tuua eksootilised haid ja raid.

Haide ja raide pidamine tehistingimustes on aga problemaatiline mitmest küljest, alates eetilisest, lõpetades tehnilisega – nad vajavad suuri, hästi filtreeritud ja stabiilse soolasisaldusega akvaariumeid, mille temperatuurid erinevad liigiti suuresti ja mille ehitus ja ülalpidamine ei mahuks kuidagi Meritähe rajamiseks ettenähtud viiemiljonilisse eelarvesse.

Need vee-elukad erinevad taksonoomiliselt ülejäänud kalariigist, moodustades eraldi kõhrkalade klassi. Teadaolevalt leidub maailmas veidi üle kaheksasaja liigi kõhrkalu, millest suur osa kuulub haide seltsi.

Loe veel

Toon välja kaheksa veenvat põhjust, mis peaksid panema iga lugeja kahtlema kõhrkalade kunstlikes tingimustes pidamise vajalikkuses ja Meritähe arendajat loobuma nende Eestisse toomise plaanist.

KAHEKSA VEENVAT PÕHJUST
  • Vangistuses ei ole võimalik haidele ja raidele tagada liigiomast keskkonda.
Et kõhrkaladel puudub ujupõis, peavad nad pidevalt ujuma, et mitte põhja vajuda. Kui välja arvata mõned astelrai liigid, möödub enamus raide elu merepõhja liiva- või mudakihti mattunult.

Mõned hailiigid on eelkõige öise eluviisiga kiskjad, kes päeval suuremate või väiksemate parvedena veepõhjas puhkavad. Koerhaidega tehtud teadusuuringud on näidanud, et haide sotsiaalne kohastumus on mitmekesine ja mõned isendid moodustavad gruppe, teised on vähem seltsivad ja sulanduvad kamuflaaži abil põhjasettesse.

Akvaariumis ei jätku loomadel salajasi nurgakesi ja kaevamiskohti, kuhu ennast uudishimulike pilkude eest peita.

Teised hailiigid peavad jällegi hapniku saamiseks pidevalt liikuma ning vajavad normaalse ujumistsükli läbimiseks rohkelt ruumi. Viimasel kümnendil on korduvalt täheldatud selgroo väärarengut akvaariumis peetavail harilikel liivhaidel, mida seostatakse piiratud liikumisvõimalustega.

  • Tehiskeskkond segab haide ja raide tundlikke elektroretseptoreid.

Haidel ja raidel on maailma kogemiseks rohkem meeli kui inimestel. Evolutsiooni käigus on neil välja kujunenud elektrivälja suhtes tundlikud elektroretseptorid, mis tuvastavad soolavees edasi kanduvaid elektrilaineid, mida väljastavad saakloomade organismi närvitalitlus ja lihaste töö.

Tänu arenenud elektroretseptoritele suudavad näiteks vasarhaid edukalt jahtida merepõhja mattunud raisid, keda nad palja silmaga ei näeks. Peale jahipidamise võimaldavad elektroretseptorid tajuda Maa magnetvälja ja veehoovuste vastastikmõjul tekkivaid elektrilaineid ja neile tuginedes vees navigeerida.

Kunstlik elukeskkond segab haide elektroretseptoreid – ümbritsev klaas, elektroonilised seadmed, rääkimata Meritähe kavandis esitletud akvaariumi läbivatest tunnelitest ja liutorudest, mis tundlikke loomi kahtlemata häirivad.

  • Paljud hailiigid on rändava eluviisiga ja kohastunud läbima pikki vahemaid.

Varasemalt polnud haide rändest kuigi palju teada, ent satelliitseire teeb ookeaniliikide jälgimise võimalikuks ja aitab teadlastel rände põhjuseid mõista. Elupaiga suuruse põhjal võib haid jagada kolme gruppi:
  1. Paiksed haid, kelle elupaiga raadiuseks on kuni 160 km. Näiteks ammhai ja vasarhai.
  2. Pelaagilised rannikuhaid, kes rändavad madalates rannikuvetes enam kui 1600 km. Näiteks tiigerhai ja hallhai.
  3. Pelaagilised haid, kes liiguvad mööda ookeanihoovusi ookeanide vahel. Näiteks sinihai ja atlandi habehai.

  • Vangistuses pole röövloomadel võimalust jahti pidada.

Looduses veedavad loomad suure osa ajast toidu otsinguil. Karnivoorid, nagu haid ja raid, on kohastunud jahti pidama, teadmata, millal ja kus tekib järgmine võimalus saakloom hammaste vahele naksata.

Akvaariumis toidetakse neid töötajate graafiku alusel ühes ja samas kohas. Toidu hankimine ei kujuta endast väljakutset, millest lähtuvalt nende loomade närvisüsteem välja on kujunenud. See tähendab, et kiskjatelt röövitakse nende elu keskne osa.

  • Vangistatud haidel tekib stereotüüpia.

Kompulsiivsed käitumishäired, mida vangistatud loomadel on hakatud kutsuma stereotüüpiaks, on märk stressist, tülpimusest, igavusest, suutmatusest oma keskkonda valida ja mõjutada - peituda, süüa otsida, kaaslasi valida.

Looduskeskkond rikas ja kompleksne, lugematute liikide koosmõjul välja kujunenud, ning pakub sealsete tingimustega kohastunud loomaliikide võimetele ja oskustele vastavat stimulatsiooni.

Tehiskeskkonna piiratus tekitab loomadel liigiti ja indiviiditi erinevid käitumishäireid. Enamasti on need seotud enda või väliskeskkona vastu suunatud agressiooniga, näiteks Londoni Sea Life’i harilike liivhaide ujumistsüklis ei esinenud puhkamist ehk liuglemist ja haid ujusid vahet pidamata ringiratast.

Teadlaste hinnangul on see ennastkahjustav käitumine sarnane vangistatud imetajatel ja lindudel täheldatud stereotüüpiatega.

  • Pole avalikustatud, milliseid hai- ja railiike Meritähte plaanitakse tuua.

Mõne liigi isendid taluvad koduvetest eemaldamist ja tehistingimustesse transportist halvemini kui teised. Näiteks valdav osa sinitäpp-raidest sureb juba püüdmise või transportimise käigus, kas siis trauma, liigväikese transpordipaagi või nakkuste tagajärjel.

Akvaariumid tahavad klaasi taha tuua publikumagneteid, suuri kiskjaid nagu mõrtsukhai, ent need loomad surevad tehistingimustes juba pärast paari päeva. Maailmas on vaid üks akvaarium, Monterey Bay, millel õnnestus mõrtsukhaid pidada kauem kui kaks nädalat.

Projektiks koguti teadmisi ja vahendeid neli aastat. Lõpp oli traagiline ka siis - loom muutus üha agressiivsemaks, murdis kaks väiksemat haid ning lasti tagasi vabadusse, kus ta mõne päeva möödudes suri.

  • Haide veest välja tõstmine ja transport on ohtlik.

Nagu nimetus reedab, on kõhrkalade skelett kõhrjas ja ei pruugi loomi veest välja tõstmisel vajalikul määral toestada. Eriti peab see paika suurte hailiikide puhul, kelle kehamass võib puuduliku toe korral siseorganid lömastada.

Mõned näited transpordi tagajärjel ja akvaariumitöötajate hooletuse tõttu surnud haidest:
  1. 2007. aastal põhjustas Briti akvaariumi Sea Life’i töötajate hooletus nelja musttipp-riffhai surma. Põhjuseks oli liiga külm vesi transpordipaagis, millega haid ühest akvaariumist teise toimetati.
  2. Läinud aastal sai Florida maanteel surma sinkjas hallhai, kui teda SeaWorldi akvaariumisse transportinud rekkal lõhkes kumm ja loom veepaagist välja paiskus.
  3. 2015. aastal juhtus SeaWorldi transpordirekkaga samasugune õnnetus, hallhai paiskus veepaagist välja ja suri.
  4. 1990ndate lõpus surid neli haid alajahtumise tagajärjel, kui pärast 7000 km pikkust lennumatka Floridast Suurbritannias asuvasse akvaariumi jõudsid.
  5. 2004. aastal surid Ontario muuseumist Niagara akvaariumi transporditud ookeani sidrunhaid stressi ja alajahtumise tagajärjel.
  6. 2007. aastal surid USA akvaariumis kaks vaalhaid, kellel oli seljataga 13 000 km pikkune teekond Taiwanist läbi Alaska Georgia akvaariumi.
Kui sureb suur loom nagu hai või vaal, ületab sündmus uudiskünnise. Kuid lisaks neile sureb akvaariumeisse transpordil ja seal koha peal kordades rohkem olendeid – kalu, kaheksajalgu, kilpkonni - ent me ei kuule sellest kunagi.

  • Vangistatud looma vaatlemine ei õpeta meid loodust tundma.

Enamasti õigustatakse metsikute loomade vangistamist võimalusega uurida ja avalikkusele demonstreerida loomade bioloogilisi, füsioloogilisi ja käitumuslikke eripärasid, et kasutada neid teadmisi vastavate liikide kaitseks looduses.

Paljud eksperdid on aga nõus, et haid ei käitu tehistingimustes nii, nagu vabas looduses – see, keda klaasi taga näeme, on stereotüüpia all kannatav, igavlev, piiratud keskkonnas elama sunnitud metsik loom.

Üha enam muutub maailmas oluliseks loodushoid ja liikide kaitse, üha enam inimesi loobub arusaamast, et loomad on siia ilma loodud inimese lõbuks. Kas ei oleks aeg mõista, et metsikute loomade vabast loodusest püüdmine ja vangistamine meelelahutuse eesmärgil saadab vastupidise signaali?
Seotud lood:

Facebookis ütleb oma arvamuse selles küsimuses välja ka tuntud ja armastatud zooloog ning zoosemiootik Aleksei Turovski:

"Toetan täiel määral pöördumist haide ja raide, aga ka kõikide teiste mereloomade kaitseks. Ookeanifauna kasutamine meelelahutuses, olgugi, et kõrgete biotehnoloogiliste meetmete kaasamisel, on minu meelest põhimõtteliselt vale.

Ookeani eluskooslus on väga suure ja tõsise ning mis kõige tähtsam, pidevalt kasvava surve all inimtegevuse poolt. Kõik inimkonna pingutused ookeanielu parandamiseks peaksid olema koondatud justnimelt looduslike ökosüsteemide kaitseks kohapeal, in situ (kohapeal - toim), mitte meelelahutuslikes asutustes kõrvaltegevusena.

Bioloogiliselt pädevate ja adekvaatsete mereelu toetuskeskuste juures ei pea loomi tutvustav aspekt olema tingimata välistatud, kuid see peaks olema selliste asutuste puhul ainult ja eranditult lisategevus.

Luua meelelahutuslik merekeskus, millel oleks ka teatav looduskaitseline aspekt, on lubamatu, sellise projekti prioriteedid on tagurpidi.

Seda silmas pidades ei tohi unustada, et pädev ja tõepoolest sihilik looduskaitseline ja -hariduslik merekeskus läheks maksma suurusjärgu võrra rohkem, kui käesoleval juhul plaanitakse.

Sellistele projektidele mõeldes ei tohi mingil juhul lähtuda võimalustest, mille raames eesmärke täita, lähtuma peab eesmärkidest enestest.

Elusate loomade koondamine, pidamine ja eksponeerimine meelelahtusulikel eesmärkidel on maailmas lootusetult iganenud suhtumine, mille bioloogiline mitmekesisus on üha suuremas ohus lühinägeliku ja hooletu inimtegevuse tagajärjel."

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare