Lugeja: terve elu olen tundnud end läbikukkujana
Lugesin artiklit „Tiina Laanem: Kasvav hirm ebaõnnestumise ees“ ja see kõnetas mind. Mõtlesin, et räägin oma loo ära. Äkki on sellest abi noortel, kellel on veel lootust olla midagi enamat kui üks läbikukkuja. Olen just üks nendest, kes kardab ebaõnnestuda. Olen põrunud ning jälle proovinud ning jälle põrunud. Terve oma elu olen tundud end läbikukkujana ning vägagi tihti lisandub sellele ka arvamus, et ma ei olegi midagi enamat väärt.
Mäletan väga hästi neid õhtuid algklassist, kui emaga poole ööni üleval istusin ning kirjutasin korduvalt ühte ja sama teksti üha uuesti ja uuesti paberile. Ema parandas vead ning koos analüüsisime need läbi ning ma kirjutasin ema dikteerimise peale sama teksti uuesti. Rütm kordus, kuni mul ei olnud enam vigu. Iga natukese aja tagant käis kasuisa uurimas, kui juhm saab üks laps olla, et ei oska isegi „et“ õigesti kirjutada. Sellised õhtud olid igakord enne etteütlusi, kus võitlesin väsimuse ning pisaratega ja kõik ülejäänud kodutööd jäid tegemata. Keegi ei uurinud ega otsinud põhjust, miks kolmanda klassi õpiline endiselt peaaegu kõik sõnad valesti kirjutab. Lihtsam oli anda mulle tekst koju kaasa ning see pähe õppida. Ma võisin kõik laused veatult kirjutada aga üle kolme ma ikka ei saanud. Mulle ei antud võimalust olla parem kui kolm.
Põhikooli lõpus, kui oli aeg valida gümnaasiumit, siis minule ei võimaldatud seda valikut. Õpetajad tegid mulle selgeks, et mina ei kuulu sinna. Kui eesti keeles õppisin kirjutama mälu järgi, mitte aga kuulmise või sisetundest lähtudes, siis võõrkeeled olid eriti rasked.
Mäletan väga hästi seda, kui terve klass seisis õppealajuhataja kabineti taga järjekorras ning ootasid oma saatust ning kuidas mulle seal ruumis öeldi, et ma ei saaks gümnaasiumis hakkama kuna inglise ja vene keel olid väga kehvas seisus, et ma olen keeleoskamatu. Kedagi ei huvitanud, et mul matemaatikas, keemias ja füüsikas olid viied. Mulle ei antud võimalust, vaid tekitati tunne, et olen täielik luuser.
Mis võimalused on noorel peale põhikooli, kui piirkonna halvima kuulsusega gümnaasium ütleb ei? Mul ei olnud isegi tahtmist minna kuhugi mujale kooli katsetele, ma ei tahtnud jälle põruda. Nii ma valisingi kutsekooli koka eriala, sest ma arvasin, et seal ei ole keeli vaja. Söögitegemine oli mulle tol hetkel täiesti võõras ja on seda siiamaani. Esimene aasta läks päris hästi kuni tuli erialane soome, vene ja inglise keel. Ma loobusin, sest ei andnud iseendale enam võimalust. Ma ei tahtnud kuulata aasta lõpus, et ma ei saa teiste oma kursusekaaslastega edasi, kuna erialaste keeltega olen jännis.
Otsisin endale töö ning elamise, hakkasin käsitööpoes müüjaks. Olin tol hetkel ainult 17aastane aga keeldusin koju tagasi kolimast, sest ma ei tahtnud olla jälle perekonna must lammas. Sügisest läksin tagasi kooli, seekord õhtukooli ning töö kõrvalt lõpetasin selle keskmiste hinnetega. Siinkohal tänan oma eesti keele õpetajat, kes mulle enesekindlust andis ja tegi selgeks, et ma ei ole keeleoskamatu vaid mul on arvatavasti düsgraafia, kuigi seda selles vanuses enam päris kindlat ei saanud diagnoosida. Aga sellegi poolest oli see esimene kord, kus ei arvatud, et mu kirjaoskamatus on tingitud laiskusest ning mulle anti võimalust tõestada, et ma saan hakkama. Pigem mulle tehti selgeks, et ainuke võimalus on hakkama saada ning tõestada kõigile, et ma ei ole luuser.
Peale gümnaasiumit läksin uuesti kutsekooli eriala õppima ja seekord juba müügiga seonduvat, kuna oli endiselt müüja ning arvamusel, et ega minust midagi enamat ei saa kui ainult kõrgema astme klienditeenindaja. Esimesel aastal aga jätsin ka selle eriala pooleli ja jälle keelte pärast. Ütlesin küll kõigile, et elu tuli vahele ja töö kõrvalt ikka ei saa, et graafikuga ei anna mängida. Aga tegelikult oli reaalsus oli midagi muud.
Väga paljud mu otsused on tulnud sellest, et ma kardan ebaõnnestuda. Mu enesekindlust hävitati nii põhikoolis kui ka kodus kasuisa poolt väga edukalt. Miks minna tagasi kooli midagi õppima, kui keeltega jään jälle jänni? Tahaksin minna soome keele kursustele aga miks, kui kirjutama ei õpi ma niikuinii. Kuigi soome, vene ja inglis keelest saan väga hästi aru, aga rääkida aga ei oska. Kirjutamisest siinkohal ei räägi üldse.
Sama ebaõnnestumiste laine on vallutanud terve mu elu, mitte ainult töö- või koolivalikul. Ma hoian kümne küünega kinni suhtest, mis ei toimi ja mis ei tee mind õnnelikuks, aga kui ma lahti lasen, siis on jälle üks asi häbiplekkide nimekirjas juures, veel üks asi, mida mulle saab nina alla hõõruda. Samuti olen loobunud väga paljudest sõpradest, kuna nende kõrval tunnen ennast tühja kohana. Nemad on oma elus midagi saavutanud, neil on mida ette näidata.
Ma saan aru, et nüüd valmistan end juba ise ette läbipõrumiseks. Veel hullem, olen üldse alla andnud ning kulgen lihtsat kuidagi läbi elu surma poole, siis vähemalt ei saa keegi teine mind porri lükata.
