Maatõugu krants ja kõuts
Oleme suutnud tõestada, et meil on põline eesti maatõugu lehm ja põline eesti hobune. Probleem on tekkinud aga maalambaga.
Ilmneb, et mitmes Eestimaa paigas on avastatud oletatavalt iidse eesti maalamba järglasi.
Nende omanikud vannuvad käsi piiblil, et tegu on tõepoolest ürgse käitumise säilitanud iidsete maalammastega.
Hääbusid koos külaga
Nende entusiastide püüdlused on igati mõistetavad – riik maksaks ju maalamba puhul lisaks utetoetusele ka ohustatud tõu toetust.
Mul on meeles, et minu kodukülaski peeti Vene ajal mõnes peres selliseid lambapussakaid, mis ei andnud liha ega villa. Ja nad sarnanesid tõulammastega vähe. Aga neid loomi peeti, sest neid oli kogu aeg peetud. Kahjuks mu koduküla hääbus ja lambad koos külaga.
Lambaentusiastid võiksid villakandjate eellaste otsimise asemel Eesti lambakasvatust rikastada uute tõugudega, mis annavad paremat villa ja liha.
Maailma riikides on huvitavaid tõuge piisavalt. Maaleht just kirjutas Tartumaa naisest Liina Lehisest, kes tõi Inglismaalt Eestisse pikakarvalised villakandjad, kes kannavad meile vähetuntud wensleydale’i nime. Ainuüksi nende lammaste häälitsus erineb täiesti nende omast, keda kodukülast mäletan. Nende villast saadavast pehmest ja läikivast lõngast võiksime valmistada ehk senisest mõnusamaid ürpe.
Tublile lambakasvatajale Liina Lehisele oleks mõistlik avaldada lugupidamist mitte ainult uue tõu sissetoomise, vaid ka visaduse eest, et ta suutis läbi murda bürokraatiatõketest, mis on Eestisse loomade sisse toomisel ette seatud.
Põliste eesti maatõugude väljaselgitamist oleks väärikas jätkata. Näiteks on leidmata selliste oluliste koduloomade nagu koera ja kassi iidsed eelkäijad.
Pulstunud ja ettevaatlik
Kui kuskilt maanurgast ilmuks välja selline krants, kelle omanik söandab väita, et tema Pontu kauged esivanemad võtsid osa Jüriöö ülestõusust ja üks neist pures parunit, siis oleksime tõelise eesti maakrantsi leidmisele väga lähedal.
Mis puutub eesti maakassi leidmisse, siis siin võin ka ise osaleda. Minu maakodu naabruses on üks ammusest ajast tühi maja ja selles elab väga iseäralik kass. Olen teda kaugelt silmanud: hall, pulstunud karvaga, suure peaga, jämedate jalgadega. Mind nähes kohe põgeneb, ilmselt väga ettevaatlik. On näha, et sellel kassil on säilinud ürgsed käitumisviisid.
Ma paneks talle kaela GPSi. Uuriks, mis kellaajal missuguseid hiiri ja rotte ta püüab ja kui palju, mis kell kakab jne. Pean uurima, kas ma ei saaks isegi mingis taolises projektis osaleda.
Selle asjaga on siiski probleem: kuidas see ürgne kass kinni püüda? Teine küsimus on, kas oleks võimalik maakass kanda ka ohustatud tõugude nimekirja, et võiks hakata sel juhul saama ohustatud tõu toetust.
