Ega sellises käitumises midagi väga uut pole enam ammu. Kunagi rangelt mitteparteiliseks sõltumatuks riigiametnikuks peetud maavanema ametikoha vaikne parteistamise püüd algas kindlasti mitu valitsust tagasi. Näiteks äsja skandaaliga vabastatud puhas keskerakondlane Värner Lootsmann kehastas kindlasti omal ajal inimtüüpi, kes poleks üldse pidanud kuidagi põhimõttelist erapooletust eeldavale Harju maavanema postile saama.

Siiski võis ju loota, et omaaegne Reformi-Keskerakonna-Rahvaliidu küüniliselt põhimõttelage valitsusliit, mis ilmselt tegutseski eelkõige “mina sulle-sina mulle” põhimõttel ja on tagantjärgi omandanud ikka eriti korruptiivse maine (maadevahetustehingud!), jääb Eesti poliitilises kultuuris erandlikuks. Et uued valitsused püüavad olla paremad, eriti veel sellised, kes koosnevad eranditult parteidest, mis nimetavad end Eesti poliitikas “valgeteks jõududeks”.

Alles äsja lõppenud kohalike valimiste kampaanias kritiseerisid konkurendid ägedalt seda, kuidas Keskerakond on Tallinnas oma inimesi igasugu ametitesse toppinud. Ja see ongi olnud üks inetu lugu, et küll tehakse kuhugi nõunike kohti ninjatüdrukutele, küll ivoparbustele, küll muposse Henrik Normannile.

Eriti selge parteiliste poliitbroilerite kasvulava on aga juba aastaid olnud Tallinnas linnaosavanemate kohad. Kui mõnda muusse ametkonda tööle võtmisel ei sobi ikka nii varjamatult parteilist lojaalsust kompetentsile eelistada, siis linnaosa vanemaks ainult oma partei inimesi pannaksegi.

Nüüd on siis samasse ritta asetunud riigi tasemel maavanema amet.

Keskpärane lugu, kui kasutada üht vana ütlust. Mille omal ajal tõi muide avalikku käibesse üks praeguse valitsuse minister. Kahju küll, aga inimesed muutuvad. Ja mitte alati paremuse suunas.