Madis Iganõmm: Ühe inimese usuvabadus lõpeb seal, kus algab teise inimese usuvabadus

 (7)
Kaarli
Tallinna Kaarli kiriku apsiidivõlvi freskoFoto: Ilmar Saabas

President tõstatas teema ja kauaoodatud arutelud riigiinstitutsioonide ja usuorganisatsioonide seoste vahel on lõpuks alanud, kirjutab Taara-ja Maausuliste Maavalla Koja vanem Madis Iganõmm.

Igaüks võib uskuda seda, mida soovib ja riigil ega riigijuhtidel ei ole vastavalt meie põhiseadusele asja seda meelsust kuidagi suunata. Ka isikliku avaliku eeskujuga mitte. Usk on iga inimese jaoks väga isiklik asi ja usk ei ole kunagi rohkem usk, kui seda eksponeeritakse kaamerate ees.

Tundub, et pikema aja jooksul on tekitatud nagu mingi hall tsoon, kus vaikimisi tegutsetakse põhiseadust eirates. Kord õigustatakse või põhjendatakse sellist tegevust kultuurilooga, kord traditsiooniga, mõnikord hirmutatakse islamiga, põrguga jne. Kõikide selliste vahendite kasutamise eesmärgiks on konkreetse misjonitöö varjatud läbiviimine ehk see on inimeste värbamise ja survestamise üks tänapäevaseid vorme.

Üks eelmistest kultuuriministritest ütles, et riigitelevisiooni või raadiosse ei tohiks mingil juhul olla kohta sellistel saadetel nagu „Halloo, kosmos“. Selles kontekstis on küll üsna silmakirjalik, kui seesama rahvusringhääling kannab aastaid üle presidendi ja valitsuse ühiskülastust kirikusse, kus räägitakse surnuist ülestõusmisest, vee peal käimisest, käepuudutusega haiguste ravimisest jne.

Kui keegi soovib sellistesse asjadesse uskuda, siis sügav lugupidamine selle inimese suunal, see on talle põhiseadusega tagatud usuvabadus. Aga miks nende inimeste uskumist kantakse meie juhtide abil ja meie endi raha eest meile, kes me seda ei usu ega ei soovigi uskuda?

Alles hiljaaegu pidid meie vabariigi aastapäeval ülesrivistatud sõdurid täitma arusaamatut käsku – „Mütsid peast!“ ja kuulama vaikides kaplani jutlust. Miks pidid seda tegema vastu oma usutunnistust eestimaa moslemid, maausulised, taarausulised ja eriti suurel hulgal ateiste, kelledel see võõras usk tuli hetkeks käsukorras ja valvelseisakus omaks võtta. Meil ei ole ühist riigiusku ega riigikirikut.
Enne Eesti taasiseseisvumist käisime töökollektiivide ja koolide kaupa paaril korral aastas teatud kindla parteisümboolikaga ümbritsetuna suurtel massikogunemistel. Seal tuli kuulata innustavaid ja ülistavaid kõnesid ning hüüda kõikidega kooris hurraa.

Täna on selliste suurte masside liigutamine muutunud, sest täiskasvanuid inimesi ikka niisama välja ei saa. Teine asi on lastega. Neid on kerge mõjutada, eriti jõuluajal, teatud kindla ususümboolika juurde viimiseks ning panna nad innustavaid ja hardaid kõnesid kuulama. Eilse rõkkava hurraa asemel tuleb täna hüüda halleluuja. Ehk jätaks meie lapsed ükskord rahule!

Siseministeeriumi usuasjade osakonna 25 aasta juubelisündmusel esines peapiiskop emeritus Andres Põder ja teatas, et nendel on juba ette valmistatud usuõpetuse õpetajad. Ta möönis, et vaatamata sellele, et suhted riigi ja kiriku vahel on head, võiksid need mõnes kohas olla veelgi paremad. Et riik peaks laskma need nende poolt ettevalmistuse saanud inimesed laste juurde. Ka praegune Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop on võtnud oma põhiülesandeks usuõpetuse sisseviimise koolidesse.

Õnneks on ühiskonnas südametunnistuse vabadus tasapisi ise hakanud paika loksuma. Paraadidelt on kadunud see arusaamatu käsklus, kadunud on ka riigikogu kristlikud hommikupalvused, koolides ei ole kallutatud usuõpetust. Aga teatud seltskonna soov riigikirikut mängida on jätkuvalt elus ja vahendeid selleks ei valita. Näiteks enamus meie riigitegelastest istub kirikupingil kaamerate ees arusaamatute nägudega, aimamata, et neid on eeskujuna ära kasutatud massilise misjonitöö tegemiseks.

Huvitav, kui palju nendest inimestest ka ennast tegelikult usklikuks peab ja ka muul ajal kasvõi piiblit loeb. Kui nad seda ei tee või usklikud ei ole, on tegemist rahvale, aga eelkõige iseendale valetamisega. Milleks sellist asja riigitelevisioonis näidata?

Kogu selle teema taustaks tasuks teada sedagi, mis toimub n-ö kirikumaastikul meie euroopa ühises kultuuriruumis. Inglismaal suletakse ligi 20 kirikut aastas, Taanis on sulgemisohus ligi 200 kirikut, Saksamaa on viimase kümnendi jooksul sulgenud 515 kirikut, Holland plaanib lähiaastatel sulgeda u 700 kirikut.

Loe veel

Seni, kui meil tegutsevad riigisüsteemides ohvitseri aukraadiga kaplanid, lapsi viiakse klasside ja koolide kaupa teatud kirikutesse ning riigijuhid istuvad paar korda aastas suure meediakära saatel sealsamas võlvide all või kuulavad võiduparaadil peakaplani jutlust, on meie riigis usuvabadust sama palju, kui demokraatiat kunagises Saksa Demokraatlikus Vabariigis.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare