Maire Aunaste: Elu pingeread
“Sa oled silmakirjalik!” ütleb mu õde. “Ise muudkui kirjutad, et inimesed on kõige tähtsamad, aga mingi saate pärast unustad inimesed hoopis!” oli mu õde viimati püha viha täis nädal tagasi, olümpiamängude avamise õhtul.
Sättisime televiisori toas nii, et see rõdule näha oleks. Ise istusime õues, oli ju selle suve võib-olla et kõige soojem õhtu. Marko Kaljuveer juba lõpetas ja siis see algas: 30ndad kaasaegsed olümpiamängud! Ikkagi neli aastat ootamist...
“No tere!” hõikas keegi läbi pimeduse tulija. Aimasin halba. Täpselt siis, kui tahaks mitte ainult näha, vaid ka kuulda, tuleb ootamatu külaline ja keerab saate vaatamise tuksi. Oli naabrinaine, pisut kõrgendatud meeleolus.
“Mida te siin istute?” oli tulija imestunud, et keegi võib reede õhtu lihtsalt maha magada. “Teate, ma olen täitsa üksi, kõik läksid ära ja nüüd on mul nii palju süüa...!” selgitas tulija olukorda.
“Me vaatame olümpia avamist,” selgitasin mina vastu.
“Mis päev siis täna on?” imestas naine, kes oleks tulnud mitte nagu kõrvalmajast, vaid Kuu pealt.
“Täna on reede ja olümpiamängude avamine juba käib!” tõstsin pisut juba häält, sest ega toast kostuvat telerihäält enam nagunii kuulda polnud.
“Mina ei tea midagi, mul on puhkus!” pani tulija oma prioriteedid paika. “Teate, mul on kaht sorti salatit ja suur kauss liha. Ma toon need siia!” hõikas naine otsustavalt.
“Ei, ära too, me just sõime... Ja vaata, mis kell on!” protesteeris mu õde, sest me olime tõesti söömise lõpetanud.
“Aga mida ma selle söögiga siis teen?” ajas naine ikka oma joru ja vaatas mulle pingsalt otsa. Mina pingutasin televiisorit vaadata. Ja toast kostvat telerihäält püüda. Õnneks sai televiisorit kõvemaks keerata. Aga selle võrra kõvemaks läks ka naabrinaise hääl.
“Teil on nii väike televiisor!” oli külaline kiire pilguga toa poole kindlaks teinud. “Kuulge, ma toon oma televiisori ka siia, mul on niiiii suur...” ajas külaline käed laiali.
Londoni olümpiastaadionil toimus samal ajal tõeliselt silmi suureks ajavaid asju. Tavaliselt mulle need pikad avatseremooniad ei meeldi. Sest enne veel, kui olümpia kätte jõuab, hakatakse rääkima, kui palju on kõige peale raha kulutatud ja kui erakordsed algavad mängud ikkagi tulevad... Nagu oleks olümpiamängude korraldamine ise ka juba võistlus. Kusjuures on ju ette teada, et iga uus korraldaja proovib eelmise igas mõttes üle trumbata.
Aga seekordse olümpia esimestest hetkedest alates oli näha, et filmimees Daniel Boyle on kokku pannud mitte mingi hiigeltantsupeo, vaid miljardite vaatajate silme all sündiva ajaloolise filmi.
Kahjuks ei olnud mul võimalust seda filmi nautida. Naabrinaine vahtis mind, mina suunasin oma pilgu tuppa teleriekraanile ja mu õde sisistas rõdu nurgas nagu uss, et kuule, Maire, kuidas sa inimestega käitud...
Naabrinaine samal ajal läks ja tõigi need salatikausid kohale, mina kasutasin juhust ja võtsin ta viinakokteilist välja kõrre ning viskasin üle rõdu ääre.
Rowan Atkinsoni ilmumise ajaks oli külaline koju läinud. Mu õde väitis, et minu pärast. Mina loodan, et ehk võttis naine hoopis aru pähe ja jäi mingil hetkel lihtsalt vait! Selleks et kodus oma suurelt teleriekraanilt kunstiteost nimega “olümpia avamine” jälgida...
Muide, televisioon ei ole mulle tähtsam kui elu või inimesed ise! Sellist vastandamist ei saagi teha, sest televisioon on elu üks osa, mille sees ja mille taga on päris inimesed. Aga nende hetkede eest, kus rääkimise asemel peaks kuulama, jään ma arvatavasti võitlema elu lõpuni.
