Maire Aunaste: Et armastus püsiks
Märgilise tähtsusega päevad kalendris mõjutavad meid tahes-tahtmata, ka neid, kes väidavad, et ajal pole vähimatki tähendust. Mina igatahes viimaste hulka ei kuulu.
Mõni päev tagasi sõitsin autoga mööda jalgratturitest abielupaarist. Et nad abielus on, võis arvata ühesuguse rattavarustuse ja riiete järgi: kõik viimase peal moekas ja silmanähtavalt kallis. Mees ees, naine paari meetri jagu järel – nii nad seal sõitsid. Ilusad, noored, sportlikud... Ja teevad asju koos!
Selliste piltide nägemine teeb paratamatult natuke kadedaks, kui ise muudkui üksi ja ebasportlikult autos oma aega mööda saata. Aga nagu ütles pärast oma venna surma Bob Kennedy: hea õnne teed endale ise ja halva õnne kannatad ära...
Paari minuti pärast pöörasin autoga koduõuele. Tuli välja, et jalgratturitest paarike sõitis sama teed – ma polnud jõudnud veel trepilegi, kui kuulsin maanteelt kõva juttu.
“Minuga niimoodi ei räägita!” karjus naine. Karjus arvatavasti vastutuule ja kiivri tõttu, mis osa kuulmisest summutab. Ja kui kummid vihisevad, tuul undab ja linnud kõigest kõrist laulavad, siis peabki suurel kiirusel enese kuuldavaks tegemiseks häält tõstma, mõtlesin. Kõvahäälselt hõigatud sõnade mõte minuni veel ei jõudnud.
“Kurat, mida sa siin passid?” röökis mu aia tagant läbi sõitev mees vastu. Mu mõni minut tagasi loodud illusioon koosolemise ilust ja võlust kukkus kolinal kokku. Nad tülitsesid!
Naine sõitis nüüd mehega külg külje kõrval. Kõigest jõust pedaale sõtkudes ja püüdes kinni sama lause mis mina, proovis ta mehele otsa vaadata... Siis olid nad läinud.
Päike säras nende ees metsa kohal, kahel pool kitsukest maanteed peesitas suvi, jaanipäev valis juba piduehteid. Aga selleks hetkeks ei näinud need ratturid enam arvatavasti looduse ilu ega värve... Ja oi kui pikk pidi tunduma sellele naisele ja mehele kodutee! Sest sinnani valu, pettumus ja viha jõudsid ju muudkui kasvada.
On väga valus näha armastuse surma. Mis siis et see armastus ei puutugi sinusse. See, kui keegi alles ootab armastust ja näeb samal ajal oma silmaga ühe ime lõppu, on sama, nagu vaadata lennuki pardal filmi lennuki hukkumisest! Õnneks ei räägi ma endast. Aga mõtlema pani pealtnähtud seik küll. Sellepärast otsustasingi, et enne jaanipäeva on paras aeg rääkida kõige tähtsamast...
“Oma pikkade trubaduurina elatud aastate jooksul on sul kindlasti olnud palju aega ja palju põhjust mõtiskleda kõige olulisema üle elus,” küsisin “Kirbuturu” lugusid tehes Priit Pihlapilt, keda rahvas viimasel kahel aastakümnel õige harva kuulnud ja näinud on.
“Oh, see asi on mul ammu selge, see kõige tähtsama küsimus,” vastas Priit pikalt mõtlemata. “Kõige tähtsam on inimene su kõrval. Minul on selliseks inimeseks olnud viimased 12 aastat mu naine Sirje,” tunnistas halliseguste juuste ja habemega Priit Kalevi Keskstaadionil.
“Ma tunnen ennast siin kirbuturul väga hästi, sest ka minu “parim enne” on möödas,” teatas Priit rõõmsalt ning laulis puu all seistes ja ennast kitarril saates omaloodud laulu pealkirjaga “Vanakraamikauplus”. Vanakraamikaupluses on müügil vanad asjad, millel on hing ja millel puudub hind... Need sõnad on kirjutanud Priidu abikaasa Sirje.
Nii et kadestamisväärne pole mitte see suhe, kus kõik paistab täiuslik, vaid see, kus üks loob viisi ja teine sõnad. Olgu siis kas otseses või ülekantud tähenduses.
Sellises suhtes ei saa “parim enne” iial otsa – ei pärast jaaniööd, ei pärast noorust. Või nagu ma oma tarkade mõtete kaustikust leidsin: armastus on igavene, ja see on pikk aeg! Igaveseks saab armastus aga ainult siis, kui me oma hoolimatusega teda ära ei tapa...
