Maire Aunaste: Lõpp ja algus
Esimese hooga ütleksin, et maailmakuulsa lauljanna ärasaatmine oli tagasihoidlikum kui verinoorte lauljate eksponeerimine Eestis. Aga küllap see peabki nii olema – iga alustaja tahab, et teda märgatakse! Katsu aga silma jääda, kui maailm enne iga uut tulijat on andekust ja edu juba ääreni täis...
Whitney Houstonil vedas. Ta sündis heade geenidega peresse, kus erilise musikaalsusega paistsid silma kõik – alates emast ja lõpetades tüdruku kuulsate tädidega. Pealegi sai Aretha Franklinist tüdruku ristiema!
Whitney oli silmatorkavalt ilus ja andekas teismeline, kelle karjäär modelli, laulja ja hiljem näitlejana pani kadedusest ahhetama arvatavasti iga ta eakaaslase. Sest mida tähendab kuulsus ja miljonid müüdud muusikaalbumid tänapäeva maailmas? Ühe lausega kokku võttes tähendab edu ja raha võimalust kaotada piir võimatu ja võimaliku vahel! Ning karta on, et see viimane Whitney tappiski...
Babtistide koguduse kirik oli kurbust, musta ja valget värvi ja muusikat täis. Stevie Wonder laulis, Kevin Costner pidas südamliku kõne... Jah, 20 aastat tagasi valminud film pealkirjaga “Bodyguard” oli Whitney Houstoni jaoks mitmetähenduslik: see oli naise esimene filmiroll ja filmis kõlanud laulud olid nii võimsad, et miljonid fännid oleks need ära ostnud ka ilma igasuguse filmita!
Sisuliselt mängis Whitney ju iseennast: kapriisset staari, keda ihukaitsja peab lisaks maailmale kaitsma ka lauljanna enda eest. Kui mõni šarmantne turvamees oleks Whitney kõrvale igaks eluhetkeks jäänudki, siis ehk poleks maailm 48aastast lauljannat äsja kaotanud.
Paraku ei saa aga kedagi kaitsta tema enda eest. Kui maailm on su ees põlvili, kui kõik su soovid on täitunud ja kõik eesmärgid seljataha jäänud, siis... Jah, siis võib elu mõte ühel hetkel ära ununeda. Hoolimata kogudusest, kes on su teiseks koduks, ja jumalast, kes on hoolivam kui lihast ja luust inimesed. Me kõik valime ise oma elu. Seetõttu ei näe ma põhjust Whitney Houstoni saatusele kaasa tunda: ta elas täpselt nii, nagu ta tahtis...
Eesti noorte lauljate seas pole kindlasti mitte kedagi, kes ei igatseks samuti maailmas läbi lüüa. Just seepärast annavad nad endast praegu ja ka tulevikus parima lootusega olla originaalsed ja meeldejäävad.
Vastu kõiki endakehtestatud reegleid lugesin ma päeval pärast “Eesti laulu” esimest poolfinaali televaatajate kommentaare. Arvasin, et ehk nägi enamik sama, mida mina – saatejuhi kleidiparaadi, mis lauludelt tähelepanu kõrvale tõmbas. Aga ei midagi niisugust! Minu jahmatuseks sai turmtule osaliseks hoopis saade ja laulud-lauljad ise!
Rünnak n-ö mõttetule muusikale ja viisi mitte pidavatele lauljahakatistele oli nii suur, et pidin tahes-tahtmata uuesti mõtlema eelmisel õhtul nähtud Ameerika superstaari matustele. Kas tõesti selleks, et inimesest ka midagi head räägitaks, peab ta olema surnud? Superstaariks saadaksegi läbi valu ja vaeva. Kuid allaneelatud pisarate kõrval vajab iga maailmaga silmitsi seisja ka natuke kiitust...
Ja kui kiitust ei raatsita raisata, siis kuidas oleks tillukese annuse heatahtlikkusega? Ega kõik see uus muusika mulle ka une pealt ei meeldi. Aga selleks need võistlused ongi: otsitakse uusi talente ja ilusaid lugusid. Ning 20 laulu hulgas on isegi Eestis alati neid, mis panevad kõrvu kikitama ja teevad tuju paremaks. On vaja ainult kuulata, nii kõrvade kui südamega!
Kas mitte Ott Lepland täpselt niimoodi oma laulus ei öelnudki? Ja need, kes ise laulda ega laule kirjutada ei oska, võiks näidata üles vähemalt tolerantsi, et noorte lauljatee algust oma pahuruse ja eelarvamustega mitte mürgitada! Nagu Whitney Houstoni näide tõestab, on kunstiinimeste elu keeruline niigi.
