Maire Aunaste: Mida lihtsam, seda parem
Ja tänavu kukkus see välja eriti positiivne: keegi meist ei olnud kedagi ega midagi kaotanud... Kui minu sapipõis välja arvata. Vastupidi, oleme saanud enda keskele mitu uut liiget ja kõige uuem neist on muidugi kolme ja poole kuune Lydia Johanna.
Veel jõululaupäeva pärastlõunal valitses meie Tartu kodus paanika: kuuske ei ole! Kuuski ei müüdud sel päeval enam kusagil. Igal aastal on olnud jõulupuid rohkem kui ostjaid, aga sel aastal urvitas igal pool ainult lumi.
Ostsin siis esimesest ettejuhtuvast toidupoest kõige kõrgema kunstkuuse, et ei peaks täitsa tühjas toas istuma. Teate neid valgust mööda okkaid sibistavaid kuuski ju küll. Sellised hea-tuju-kuused. Minu arvates.
“Mis asi see on?” hakkasid kõik mu kallid sugulased järgemööda minu ja mu kuuse kallal norima. Häbenesin koos oma kuusega, aga venitasin kunstpuukesel kõik oksad järgemööda sirgu ja lülitasin elektri sisse.
Kui ma kogu oma kehaga poleks sel õhtul kuusel ees seisnud, oleks mu õed süütu kunstpuu lihtsalt uksest välja visanud... Aga siis tuli õnneks õemees päris kuusega ja minu “sibistaja” söögitoa nurgas jäeti rahule.
“Küll on hea, et sa suure hirmuga selle kuuse ikka ära ostsid. Vaata kui tore ta on!” ütles õhtusöögi ajal mulle vandeseltslaslikult mu 81aastane ema, kuigi igaks juhuks ainult poole häälega. Siis ma mõtlesingi, et isegi omas kodus peab olema tugev isiksus selleks, et läbi suruda asju, mida “meil pole kunagi tehtud”.
“Mida teie arvate ja kuidas te sellesse suhtute?” kuulsin ajakirjanikku esimesel jõulupühal raadios kellelegi küsimusi esitamas. Vastaja hääl oli madal, enesekindel ja kuulamapanev. Ma ei teadnud, kes see mees on. Aga igast sõnast võis aru saada, et neid asju, millele ta elus mõelnud ei oleks, on vähe.
“Miks ma kõigesse üldse suhtuma pean? Või miks ma peaksin omama kogu aeg mingit arvamust?” vastas mees vastuste asemel.
Intervjueeritav oli Vello Salo, katoliku kiriku preester. Ja ma tundsin iga tema sõna ajal, et just nii olen ka mina enamiku aja oma elust tundnud. Me ei pea arvustama, kritiseerima, maha tegema või kõrvutama oma maitset, oma tõde, oma usku teiste inimeste omaga.
Las jääb igaühele tema arvamus. See ongi vabadus. Me ei pea lugema ajakirjadest, mis on moes ja mis ei ole. Võimalus luua oma mood või elada üldse väljaspool moodi – see teeb meie igaühe elu unikaalseks.
Ühte väga head, et mitte öelda unikaalselt head asja nägin jõulude ajal ka televiisorist. Ma ei mäleta, kas Eesti Televisioon kunagi midagi nii head üldse teinud on... See oli ”Klass: elu pärast” viimane osa.
Kõiki eelmisi ma polegi näinud, sest arvasin ikka, et seda on liiga raske vaadata. Kuigi see on sama elu, mida me iga päev elame. Mõnikord aga on tunne, et seda elamise raskust pole vaja ju enam õhtuti ekraanilt üle vaadata!
Muidugi on see jaanalinnu jutt. Ega elu sellest ei muutu, kui me talle otsa vaadata ei julge. Nii et jõuluõhtul võtsin julguse kokku ja vaatasin. Ning iga sekund oli selline tunne, et enam paremini elu kunstivormis näidata ei saagi... Ilus, inetu, täiuslik, mõtlemapanev!
Ma ei saa aru, miks sellest seriaalist nii vähe räägitud on. Aga – nagu üks ameeriklane hiljuti “Kahekõnes” ütles: eestlaste suurim viga on see, et nad ei oska komplimente ega kiitust isegi vastu võtta. Nende tegemisest rääkimata.
Mu tütretütar Lydia Johanna näitas jõululapäeval ette, kuidas olla õnnelik. Selleks ei pea nimelt tegema midagi.
Tilluke inimene vaatas oma nööpsilmadega elu ja inimesi erakordselt heatahtliku pilguga, justkui proovides meile, suurtele, öelda, et elada ja õnnelik olla on ju nii lihtne!
Just seda lihtsust soovin ma kõigile teile igasse tulevasse päeva...
