Maire Aunaste: Õppetunnid kingituste asemel

Hiljuti sain telefoni teel sõnumi, kus tuletas end meelde noor mees, kellest mõni aasta tagasi olime saate teinud. Tookord püüdis ta lahti saada joomisest ning elas Lootuse külas. Nüüdseks on ta maha jätnud nii Lootuse küla kui ka lootuse enda... Ta nimelt ei saa eluga hakkama! Ikka raha pärast, õigemini selle puudumise pärast.

Meil on igasuguseid ühinguid. Koos käivad anonüümsed alkohoolikud ja anonüümsed mängusõltlased. Abistada püütakse neid, kes kannatavad perevägivalla all ja neid, kellel on viirus, millest terved hoiavad eemale.

Omavahel peavad sidet igasuguste raskete haiguste põdejad ja sõjaveteranid ning igat sorti kollektsionäärid. Ainsad, kellel pole toetajaid, on inimesed, kes oma eluga igapäevaselt hakkama ei saa.

Nii et mida öelda ühele 30aastasele mehele, kes ei tea, kuidas alla igasugust arvestust väikese rahaga ära elada?

“Ma peaksin homme üüri ja kommunaalmakse maksma, aga tööandja jättis avansi makmata. Mida ma peaksin tegema?” küsis kogu elu peale solvunud noor mees minult sõnumi kaudu. Ta uuris, kas mina saaksin teda rahaliselt aidata. “Tagasi maksta ma arvatavasti ei suuda,” lisas sõnumisaatja ausalt.

Kirjutasin, mida mina asjast arvan. Kirjutasin, et sel parimas eas mehel on olemas kaks asja, mida tuleks kullast kallimaks pidada: tema noorus ja tema tervis. “Kasuta neid!” kirjutasin abipalujale, saades ise muidugi aru, et selleks, et tervisest ja noorusest rõõmu tunda, peab olema üht-teist elus juba kaotatud...

Oma elust on nüüdseks filmi teinud teine noor mees, kes seitse aastat tagasi osales samuti saates “Meie”. Tookord pidasin Margust õnne ja edukuse võrdkujuks. Tal oli imeilus naine, armsad lapsed ja visioon elust, mida ta teistele õnneotsijatele kui üht võimalikku maailmaga hakkama saamise mudelit soovitada püüdis.

Aastad läksid ja Margusega juhtus see, mis on juhtunud paljudega: ta kaotas oma täiuslikust maailmast kõik. Või peaaegu kõik... Ainult elu jäi talle alles.

Lõpuks pakkis ta oma katkise hinge ja solvatud eneseuhkuse ühteainsasse seljakotti ning rändas Uus-Meremaa mägedesse, kus ta ihuüksi külmas ja näljas oleks pidanud oma telgis lihtsalt ära surema. Aga ta ei surnud.

Vastupidi. Üksi ja kõigest ilma, mõtles ta välja, et peaks oma üleelamistest filmi tegema. Varem püüdis ta maailmale müüa oma edulugu, nüüd oli ta nõus oma pettumustest ilma midagi vastu saamata rääkima teistele, kes ühel hetkel samuti pinna jalge alt kaotada võivad.

“Kui isegi ainult viis inimest mu loost midagi õpivad, olen oma ülesande täitnud,” ütles Margus mõni päev enne filmi esilinastust. Filmi tegemiseks, muide, leidis ta Eestisse tagasi jõudes sponsori...

Ma ei tahaks, aga tõe huvides olen sunnitud üles tunnistama, et ka mina vajaksin eluga toime tulemiseks abi. See peaks olema anonüümsete kulutajate ühing. Inimesed, kes pensionipäevadele mõtlemise ja kogumise asemel pilluvad oma raha tuulde...

Vietnamis Puh Quoki saarel otsustasin külastada pärlikasvatuse farmi. Organiseeritud sõit sinna maksis 75 dollarit. “Liiga kallis!” mõtlesin ning olin nõus ühe kohaliku poisi selja taga mopeedil ühe dollari eest pärlifarmi sõitma.

Kuuma oli 35 kraadi, asfattee asendus külast välja jõudes punase kruusaga ning sõit kulges läbi aukude, kuhu oleks mahtunud bassein. Kümne kilomeetri pärast, kui olin ligi pool tundi truult seda 40kilost mopeediomanikku vastu oma hirmuhigist läbimärga kõhtu surunud, ei tahetud mind pärlifarmis asuvasse peenesse salongi sisse lasta.

Ma nägin nimelt välja nagu paavian – nägu punase kruusatolmuga üleni kaetud. Ainult silmade ümber päikeseprillide all olid valged rõngad.

Tahtes müüjanäitsikutele tõestada, et ma ahv siiski ei ole, ostsin kotitäie pärleid. Ja selle arve eest oleksin võinud osta juba mopeedi koos juhiga! Päriseks...