Maire Aunaste: Teeme ära!
Muidugi oleme kõik näinud tööd tegevaid inimesi isegi pühapäeval. Aga nende meeste kaubikul lehvis vardas suur sinimustvalge lipp! Nii et jäi mulje, nagu armastaksid mõned eestlased oma maad nii väga, et tõmbavad lipu vardasse ka pühapäevaseks töötegemise ajaks. Vähemalt on tore niimoodi mõelda...
11 aastat tagasi, sügisel 2001, tabas USAd enneolematu patriotismilaine. New Yorgis ei olnud mitte ühtegi sõidukit, mille katuse igas nurgas poleks lehvinud lipp. Kuidas nad sinna kõik kinni kruvitud olid, jäi mulle arusaamatuks. Aga enamik mööda tänavaid tuiskavaid masinaid lehvitas turjal täismõõdus rahvuslippu, mis riigipühade ajal majauste kõrval oma koha leiab.
Seekord polnud tegu pühadega. Kodumaa-armastus näitas sel korral oma nägu koos leinaga, protestiga, valuga, mille täiesti teenimatult oli ameeriklaste kaela valanud tundmatu vaenlane... Ka kõige umbkeelsemad USAsse tööle saabunud illegaalid kasvasid neil nädalatel ja kuudel kodanikena lausa hiiglasteks ilma ühegi üleskutseta ametivõimudelt või riigiisadelt.
Riskin välja pakkuda arvamuse, et pärast 2001. aasta terrorirünnakut said New Yorgis suurimatestki pättidest oma maad ja rahvast armastavad kodanikud! Selleks oli tarvis vaid üht tõuget, näitamaks, kui habras on elu ja kui haavatav on meile kõigile nii vajalik turvatunne.
Tunnistan üles, et talgutele ma ei lähe. Minu talgud on läbi suve kestvad kirbuturud. Ütlen siis siinkohal esimest korda kõva häälega välja, et sel suvel lisandub aasta tagasi Tartus sündinud kirbuturule veel kaks: üks Tallinnasse, teine Pärnusse.
Pärnu kirbuturu mõtte andis mulle eelmisel suvel üks pärnulanna, kes astus mu juurde ja küsis, kas ma ei võiks tulla ja teha kirbuturu ka tema kodulinna. Mina küsisin, et miks ta ise ei tee. “Aga mind ei võta ju keegi kuulda,” arvas naine, kes ise töötas Pärnu linnavalitsuses...
Sellesama linnavalitsuse poole ma siis mõni kuu hiljem pöördusingi ning küsisin, kas neil oleks anda kirbuturu korraldamiseks maatükk. Vastus tuli kiiresti ja oli väga positiivne, nii et siinkohal on mul nüüd heameel kutsuda kõiki 19. mail Pärnu kirbuturu pidulikule avamisele! Ja mõistagi on seegi turg südalinnas jõe ääres...
Kuid miks siis ikkagi üks tundmatu linnakodanik – igaüks omas linnas!– mõnd uut algatust ellu kutsuda ei suuda? Vastus on, et suudaks küll, kui väga tahaks. Aga inimesel tänavalt läheks oma idee tõestamiseks tarvis palju energiat, palju aega ja eelkõige eneseusku, mis meie inimestel tihti nullilähedane on. See ongi meie kodanikuühiskonna suurim nõrkus. Me usume juba ette, et meist, väikestest putukatest, ei sõltu miski. Ning ametivõimud-otsustajad on eelarvamusi ja vastuväiteid täis niikaua, kuni nad enda ees laual ei näe paberipakki, mis alles sündimata idee elujõulisust tõestaks...
Mina tahan iga kodanikku julgustada: kui teil on mõte, kuidas oma elu paremaks muuta – kas või läbi imepisikeste algatuste! – siis ärge kartke ametnike ustele koputada. Neil pole küll tavaliselt aega, aga te minge muudkui uuesti! Ärge hetkekski unustage, et nemad on teie, mitte teie nende jaoks... Kodanik saab olla ainult siis, kui te oma unistuste nimel koduuksest välja astute, selle asemel et nelja seina vahel sedasama elu kirute.
Jalgpalliklubi Tallinna Kalev president Raimo Nõu pakkus mulle eelmisel sügisel välja mõtte hakata pidama pealinna kirbuturgu nende staadionil! No mitte staadionimurul, vaid suurte raudväravate taga asuvas parklas, mida tuhanded eestlased teavad tänu aastaid just sellel staadionil toimunud rahvatantsupidudele...
“Teeme ära!” hüüdsin mina spordimehe pakkumisele vastuseks ning võin esitada nüüd kutse teilegi: Tallinna kirbuturg ootab eestimaalasi oma taaskasutatavat kaupa nii ostma kui müüma juba 20. mail!
