Ja nüüd teine näide. Üks väikeettevõtja on juba mõnda aega jälginud Facebookis ühe teise ettevõtja tegevust ja talle väga tema tooted meeldivad. Tal on arvutis eraldi kaust, kuhu ta nopib internetist kõigi nende toodete fotod, mis talle eriti meeldivad. Ta teeb seda kindlal eesmärgil – teha ka ükskord samasuguseid asju ja teenida selle pealt tulu. Ta ei kontrolli, kellele kuuluvad autoriõigused, ta ilmselt isegi ei mõtle selle peale. Või siis mõtleb, aga ei hooli. Ja ühel päeval ta jõuabki nii kaugele, et teeb mõned tooted üks-ühele järgi – mitte niisama enda jaoks, vaid müügiks. Autorilt luba küsimata.

Mis vahe on neil kahel näitel? Õige vastus on, et ei mingisugust. Mõlemal juhul on leitu ja omastatu olnud vabalt saadaval – esimesel juhul materiaalne, teisel intellektuaalne. Ja mõlemal juhul on tegemist vargusega.

Kas te tunnete kedagi, kes oleks leitud rahakoti sisu omastanud sellest omanikule teatamata? Mina ei tunne. Aga kas tunnete kedagi, kes oleks varastanud kellegi intellektuaalomandi? Mina tunnen ja väga väikese vaevaga leiaksite ka teie päris mitu sellist inimest või ettevõtet.

Kõige lihtsam näide on torditegijad. Pange guugli otsingusse „tordid lastele” ja vaadake, mis välja ilmub. Te leiate suurel hulgal torte, millel erinevad multifilmitegelased – Angry Birds, Elsa, Väike My, muumitrollid, meie oma Lotte... seda nimekirja võiks pikalt jätkata. Kas olete kunagi mõelnud, et kõigil neil tegijatel ei ole nimetatud disainide tegemise õigust? Näiteks Lottet tohib Eestis tortidele panna vaid üks ettevõte – Pagaripoisid OÜ. Mitte kellelegi teisele pole selliste tortide tegemise õigust antud, aga lugege kokku, mitme tegija kodulehelt te Lotte tegelikult leiate?

Ma otsustasin asja lähemalt uurida ja saatsin mõnele kondiitritooteid tegevale ettevõttele kirja, kus küsisin, mida nad on teinud selleks, et erinevate multifilmitegelastega tortide tegemise õigust saada. Vastuse sain vaid ühelt ettevõttelt ja see oli järgmine: „Kahjuks ei oska öelda, kust võiks saada sellist litsentsi et teha piltidega tooteid hulgimüüki. Meie teeme piltidega torte vaid kliendi soovil kliendi enda toodud pildiga või pildi järgi. Juhul, kui me sooviks teha torte jae- ja hulgimüüki, tuleks tõesti osta litsents konkreetse kaubamärgi pealt teenimise jaoks.”

Nii vastas inimene, kelle koduleht kubiseb varastatud disainiga tortidest - justkui ühe-kahe tordi tegemine annaks õiguse sellele panna ükskõik kelle disain. Pealegi ei puudutanud minu küsimus ei hulgi- ega jaemüüki, see puudutas lihtsalt müüki, sest just nii lihtne see ongi – sa ei tohi mitte ühtegi torti müüa sellise pildiga, mille kasutamiseks sul õigus puudub. Veel tänagi on selle ettevõtte kodulehel kõik varastatud disainiga tordid väljas ja on väljas ka neil teistel, kellele autoriõiguste kohta küsimuse saatsin. See näitab, et nad ei saa ilmselt ise ka aru, et tegelevad vargusega ja ilmselt selline tegevus enne ka ei lõpe, kui mõni seaduserikkuja disainiomanikult arve saab. Mis näo teeks Eesti pisike ettevõtja, kui tema meilboksi potsataks näiteks 5000 dollari suurune kahjunõue Hello Kitty või Väikese My kasutamise eest? Mis paneb neid inimesi uskuma, et nad sellisest kahjunõudest lõpuni pääsevad? Ilmselt on vaja esimest pretsedenti, et üldse hakataks mõtlema, et teise inimese loomingu loata kasutamine on kuritegu ja väärib ka vastavat karistust.

Sellest kõigest ja intellektuaalomandi kaitsest räägiti eile Kuressaares toimunud seminaril. Ja ma loodan, et selliseid seminare hakkab toimuma ka mujal Eestis, sest tööpõld on siin tõepoolest lai. Aus ettevõtlus ei tähenda vaid ausat raamatupidamist, see tähendab ka igal viisil ausat tegutsemist ja mis saaks olla loomulikum kui see, et sa ei müü omatahtsi kellelegi teisele kuuluvat?

PS. Tooteid ja disaini ei kaitse mitte ainult registreering Patendiametis vaid ka autoriõiguse seadus. Igasugune looming kuulub selle loojale alates loomise hetkest.

Artikkel ilmus esmakordselt Leisi Lapikoja Facebooki lehel, Maaleht avaldab selle omaniku nõusolekul.