Mait Ots: Kirik võiks tavainimese kaitseks rohkem sõna võtta

 (35)
Mait Ots: Kirik võiks tavainimese kaitseks rohkem sõna võtta
Foto: erakogu

Eestis võiks kirik ennast tavalisele inimesele sagedamini meelde tuletada, kui ainult jõulude ajal ja vabariigi aastapäeva paraadil “Mütsid peast!” kamandades.

Euroopat tabanud võlakriisis ning ähvardava majanduslanguse ootuses vahendab meedia finantsteemadel iga päev kümneid poliitikute ja ekspertide seisukohti, ideid ja hinnanguid. Kuna enamasti pärinevad need inimestelt, kes on lähedalt seotud majanduse ja rahandusega, siis torkab silma, kui sõna võtab keegi, kelle tegevusala jääb ärimaailmast kaugele.

Üks selline on anglikaani kiriku pea Rowan Williams, kes avaldas eelmisel nädalal neil teemadel artikli Euroopa Liidu mitteametlikuks häälekandjaks peetavas Briti lehes Financial Times ning andis ka intervjuu Ühendkuningriigi avalik-õigusliku telekanali BBC uudistesaatele.

Oma mõtteavaldustes toetas Canterbury peapiiskop Occupy-liikumise nõudmisi ohjeldada finantssektorit ja soovitas konkreetse meetmena kaaluda ka finantstehingute maksu kehtestamist.

Brittide suur hirm

Viimane seisukohavõtt on eriti märkimisväärne. Finantstehingute maksu — mida selle idee autori järgi kutsutakse ka Tobini maksuks — kehtestamist on peetud üheks vahendiks, et takistada majanduse stabiilsust ohustavaid finantsspekulatsioone ühelt poolt ja teisalt koguda vahendeid, mis aitaks nendest spekulatsioonidest põhjustatud mullistuste tagajärgi leevendada.

Euroopa Komisjon on pakkunud selle liikmesriikidele välja ühe ideena, kuidas finantssektorit mõistlikumaks reguleerida. Maksu üks kõige tugevamaid vastaseid Euroopa Liidus on aga just Ühendkuningriik. Britid kardavad, et kui nn Robin Hoodi maks hakkab kehtima ainult ELis, siis seab see ohtu Londoni positsiooni maailma ühe tähtsaima finantskeskusena.

Seega astus peapiiskop vastu nii mõjukatele pangandusringkondadele kui ka oma maa valitsusele.

Peapiiskop Williamsi seisukohavõttu jälgides läksid mõtted Eestile. Me oleme praeguse kriisi ajal üle elanud Euroopa ühe rängima majanduslanguse, kus siinne töötus oli kontinendi kõrgeimate seas ning inimeste ja riigi sissetulekud kukkusid järsult. Ehkki Eesti SKT on praeguseks asunud taas tarmukalt tõusma, jätkub sotsiaalseid probleeme endiselt küllaga. Aga mitte ainult.

Nii riivab praegu rahva õiglustunnet Riigikogu liikmete palga teema, kuid kunagi oli vähemalt sama valus tuhandete jaoks näha, kuidas suured riigifirmad mingil arusaamatul kombel mõne üksiku inimese omaks said.

Osalt tegemata haldusreformist põhjustatud viletsus paljudes maapiirkondades peaks aga kirikutele nende oma koguduste kaudu väga lähedalt ja selgelt näha olema.

Paraku ei suuda ma aga meenutada, et Eesti krikujuhid kunagi oleks sellistel ühiskondlikel teemadel sõna võtnud. Manitsenud võimureid mõnda otsust enne vastu võtmist veel kord kaaluma või kutsunud üles silmanähtavalt ebaõiglast olukorda muutma.

Või pakkunud rahvale lohutavat seletust, miks mingi areng konkreetsel hetkel hea ja vajalik on.

Anglikaani kirikupea rõhutab, et kirikut huvitab finantsmaailma eetilisus. Ta püstitab ka küsimuse: kas praegune finantstegevus teenib nende huve, keda see peaks teenima või on sellest saanud puuslik, mida ennast tuleb kriitikavabalt teenida.

Asendage siin sõna “finantstegevus” Eesti valitsuse retoorikaga tasakaalus eelarvest ja madalatest maksudest kui ülimast eesmärgist ning sama küsimuse saaks ka meie ühiskonna kohta püstitada.

Kui doktor Williams seob pankurite superboonused ning nende toetamise maksumaksjate rahaga otseselt moraali ja eetikaga, siis miks ei saa kirik sama teha Eestis?

Ma ei arvagi, et Eesti kirikujuhid peaks sõna sekka ütlema maailmamajanduse umbsõlmede lahtiharutamisel.

Hea oleks, kui nad väljendaks oma positsiooni kodumaalgi toimuva suhtes. Võtaksid lisaks oma puhtalt religioossete toimingute läbiviimise kohustusele ka laiema ühiskondliku rolli. On ju kirik juba aegade algusest asunud nõrgemate poolele, kutsunud reeglite rikkujaid end tagasi hoidma ning püüdnud leevendada vastasseise.

Miks seda viimastel kümnenditel Eestis tehtud pole — vähemalt mitte selliselt, et see ühiskonnas laiemalt vastu kajaks –, on raske mõista.

Loe veel

Seda enam et kunagi olid just kirikuõpetajad need, kes eesti rahvust looma ja kasvatama asusid. Ärksamad pastorid innustasid talurahvast haridust omandama, seltsitegevuses osalema või eesrindlikumaid majandamisviise rakendama. Kõige selle taustaks oli aga arusaam mõisnike positsiooni põhjendamatusest ning kristlik soov aidata väetimaid.

Tänapäeva Eesti on tuntud oma mittereligioossuse poolest. Ühest küljest oleme Euroopa üks kõige vähem kirikus käivaid rahvaid, samas on meie seas teiste rahvustega võrreldes märksa enam neid, kes võtavad tõsiselt paranähtusi ja tegelevad kõiksugu alternatiivsete uskumustega.

Tuletaks ennast meelde

Miks areng on nii läinud, on raske seletada, kuigi kindlasti on üks põhjusi 50 aastat nõukogude okupatsiooni koos pealesunnitud ateismiga. Kuid kui mõelda, et kommunistide ainuvõimu üks püüdlusi oli ka lämmatada igasugune ühiskondlik debatt ja nõudlike küsimuste esitamine ülematele, siis küllap see on jätnud kõigi teiste kõrval oma jälje ka Eesti kirikutele.

Vahest aitaks siiski kirikujuhtide senisest aktiivsem osalemine ühiskonnaelus, ebamugavate teemade tõstatamine ja valmidus aruteludeks tõsta ka kiriku enda positsiooni Eesti avalikkuses.

Kui kirik tuletaks ennast tavalisele inimesele meelde sagedamini, kui ainult jõulude ajal teleülekannetega ja vabariigi aastapäeva paraadil “Mütsid peast!” kamandades.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare