Nii mõnigi sakslane lööks hea meelega silma kas just peast välja, aga vähemalt siniseks inglasest autoajakirjanikul, kelle meelest Saksa autode navigatsiooniseadmed näitavad teed ainult Varssavisse.

Hoolimata sellisest aasimisest, suudavad inglased ja sakslased teineteisega siiski läbi saada, kuid Eestis kipub sidusa ühiskonna loomine lonkama. Milles asi?

Vastus vaatab meile vastu sajanditega kogutud teadmistes. Õige teeotsa peale saame siis, kui märkame esivanemate õpetussõnades kindlat seaduspära – ikka ja jälle räägivad nad üksteisele vastu.

Mineviku ja tuleviku vahekorda käsitlevatele õpetussõnadele olen juba viidanud, kuid vastandpaare on küll ja veel. Näiteks “Tänasida toimetusi ära viska homse varna” kui kohe tegutsema kutsuv, ja “Tark ei torma” kui hoopistükkis kaalutlema ärgitav.

Mida niisugusest virvarrist järeldada? Aga seda, et vanarahvatarkused kogumina kutsuvad üles kohanduma. Iga olukorra jaoks on reegel, mis kehtib sellel ajal ja selles kohas, kuid teisel ajal ja teises kohas peaks tegema hoopis teisiti.

Piltlikult öeldes, kandilist korki vägisi ümmarguse augu ette ei taota. Lausa imetlusväärne, kuidas põlvkondadega talletatud tarkus võtab kokku ja toob igapäevaellu evolutsiooni olemuse. Kohandumine kui liigina säilimise eeltingimus näitab ka ära, kus Eestis viga tehakse.

Muutuvad väärtused

Me eirame tõsiasja, et olud muutuvad. Otsime järjekindalt minevikust absoluutseid ühiskondlikke väärtusi, laseme need läbi vahepealsete valusate kogemuste hakklihamasina ja tõlgendame tagantjärele targana tänaste standardite alusel eilseid sündmusi. See ei anna midagi ega vii kuhugi.

XXI sajandil ei ole Eestis võimalik luua rahvusromantilist riiki, millest unistati tsaariajal ja mida rajati siis, kui muukeelseid ja täiesti erineva ajaloolise taustaga inimesi elas siin suurusjärgu võrra vähem.

Me peaksime veidraks või lausa rumalaks inimest, kes raudruunale kaera paaki kallab, kuid riigi arengusihtide sõnastamisel kiidame sellist käitumist ainuõigeks. Absurdne, kas pole?

Tegelikult on olnust õppida küll, kuid eri tasandi väärtustel peab vahet tegema. Minevikust tohib ja tegelikult isegi peab otsima inimlikke väärtusi, sest inimloomus on läbi aegade olnud üsna ühesugune.

Ausa ja usaldusväärse inimese käitumisreeglid on tegelikult ju lihtsad. Piira oma himusid ja käitu üldiselt heakskiidetaval viisil. Väärtusta oma perekonda ja ole hea kaaskodanike vastu. Ole oma riigi lojaalne kodanik.

Tunnista, et sa ei tea ega oska kõike ega mõista headest nõuannetest lugu pidada. Lühidalt, ole inimene inimeste seas.

Ühiskondlikud väärtused ei ole aga igikestvad. Näiteks USAs armastatakse rõhutada riigi loojate vaimset pärandit. Lähemalt vaadates on see pärand praegustest üldtunnustatud normidest väga erinev.

USA põhiseadus võeti vastu 1787. aastal. Kui tolleaegset vaimu praegu täht-tähelt järgitaks, ei oleks Ühendriikides mustanahalistel vabadust ega naistel valimisõigust. Arusaamad õiglasest ühiskonnast on aga muutunud, orjad vabastatud ja naised pliidi tagant välja lubatud.

Eestis tuleks samuti taas au sisse tõsta inimlikud põhiväärtused ja neile tuginedes sõnastada, millisena soovitakse meie ühist kodu tulevikus näha. See paleuslik arusaam ei tohi olla vaid mingitele ratsa rikkaks ulmadele või euroihaluse sarnastele materiaalsetele üksikmeetmetele ehitatud õhuloss.

Meil on vaja uusi, vaimseid ja tulevikku suunatud ühisväärtusi, mis sobivad suuremale osale siinsetest inimestest. Niisuguste väärtuste ja nende kandjate loomist ei tohi karta, nad on omariikluse hoidmiseks ja rahvuse säilimiseks möödapääsmatud.

Murranguaeg on käes

Praegu on üldlaulupeod iseenesestmõistetavad, kuid 150 aastat tagasi polnud neid olemaski. Trükist polnud ilmunud “Kalevipoja” rahvaväljaannet ega peetud kolme isamaalist kõnet. Seda loetelu võiks jätkata.

Ilmselgelt on praegu käes samasugune murranguaeg, kus suurvaimudel tuleb sõnastada sihid, kirjutada tüvitekstid ja algatada nende vaimu kandvad ühisüritused. Need peavad võtma minevikust kaasa olulise, aga elama olevikus ja nägema tulevikku.

Inimeste ootus on olemas, vaja on visionääridest tegijaid ning riigimeestest toetajaid. Kui jääme endistviisi vaid mineviku kütke, siis usaldame halbade aegade tulles kõigest mäluankrut.

Iga tormi tulles üritame ketti veel tugevamini kinnitada, et kuidagimoodi vastu pidada. Paratamatult saame ikka ja jälle räsida ning ellujäämise nimel rabades ja pärast haavu lakkudes pole aega pilkugi tõsta.

Nii me ei näegi silmapiiril olevaid majakaid ega muistseid maamärke, mis näitavad rahulikke abajaid. Ei saagi näha, sest kõik pilgud ja mõtted on ainsa ankru küljes kinni.