Mari Kartau: Kust need uued vanaemad ilmajaamaga kõhus peaks siis tulema?

 (13)
Maailma kõrgeima männi lugu
Foto on illustratiivneFoto: Andres Putting

Valdur Mikita manifest, mis ilmus Postimehe arvamusloona ja levib ka teistes kanalites, pani metsandust õppinud ja metsa armastava Mari Kartau oma mõtteid kirja panema. Neid saab lugeda ka tema blogist.

Suures osas olen Mikitaga nõus – kõiges selles, mis puutub propagandat ja „prägistamist” (kuigi, part pole ju milleski süüdi, milleks teda solvata), pärismaalaste brändimist, ontlikke euroopa-eestlasi, Eesti Eurovabariiki ja kuivanud pastlaid ERMis.

Tema metsa kohta öeldud ütlemiste hulgas on palju, mis mõtlema paneb ja ka mõned, mis küsimusi tekitavad.

Mikita: „Küsimus ongi selles, et lühikese ajaga on Eesti maastikest kadunud kaunid ja suurejoonelised metsavaated.” Üllatav seisukoht. Mina küll ei pea metsavaateid tikutulega taga otsima. Iga kord, kui metsa tööle või looduskaitsetalgudele lähen, on mets oma suurejoonelisuses täiesti olemas. Läinud suvel metsisteloendamistalgudel läbisin jala oma 45 km ja eksisin vahepeal äragi, aga üks, millest kindlasti puudust polnud, oli mets. Alati, kui suundun võsakaga või istutuskiilu ning taimekottidega mõne ahne metsaomaniku tellimusel metsakasvatuslikke töid tegema, pean ma läbima auklikke pinnaseteid, mida ümbritsevad ülevad metsavaated.

Neid teid läbides ma ei mõtle ainult hektarihinnale, vaatan ikka looduse ilu ka. Teinekord jookseb kitsepaar, jänku või seakari üle tee, või siis lendab kotkas või kull üle. Rongad on mu lemmikud, muide. Kui mudasse kinni jään ja puksiirabi ootan, siis uurin ajaviiteks taimi ja püüan meenutada nende nimesid ning eluviise. Ja muidugi ma vaatan neid metsavaateid ka Mikitale väga meelepärase pilguga – et ei tea, mis seeni seal ka võiks kasvada.

Seotud lood:

Sõna „vaade” viitab sellele, et vaatleja on kusagil väljaspool. Tavaliselt autos või bussis, võib-olla ka suvilas. Tal ei ole tegelikult metsa asja, aga talle meeldib seda eemalt vaadata. Nii võibki juhtuda, kui mõni harjumuspärane vaade on muutunud, näiteks metsaraie tõttu, saab ta pahaseks. Ja kui tema seenemets on maha võetud. Mis ei ole tegelikult ju juriidilises mõttes kunagi tema mets olnud.

Ka mõned minu seenemetsad on kadunud, eks ma otsin siis uued. Sest sellist metsa, kus seeni ei ole, ei ole olemas. Metsas on alati seeni, ka siis, kui me nende viljakehi ei näe. Lapsena käisin vanaemaga sageli ühel raiesmikul vaarikal. Praegu on seal suur kuusik, vaarikaid enam pole, neile ei jagu valgust. Vaarikad on lihtsalt mujal, uuel raiesmikul. See on asjade loomulik kulg.

Sõna „maastik” aga pärineb sellest ajast, kui hakati tegema maastikumaale. See oli seesama aeg, kui leiutati kapitalism, alustas industriaalühiskond ja inimene võõrdus loodusest. Ka sõna „loodus” tuli siis praeguses tähenduses kasutusele. Enne seda ei tajunud inimene, et loodus ja maastik on midagi temast eraldiseisvat, nende asjade jaoks ei olnud sõnu vaja. „Maastik” on midagi veel võõrandunumat, kui vaade, tal on kuldne raam ümber.

Minu jaoks on oluline metsas olemine, metsa uurimine ja avastamine, mitte vaade sellele. Kunagi ma maalisin palju metsapilte, aga ma ei teinud seda ilusate vaadete pärast – vastupidi, valisin kõige tavalisemad ja igavamad vaated. Ma tegin seda selleks, et metsas olla. Kui metsas olla, siis ei saa metsavaade kusagile kaduda. Ta saab kaduda siis, kui sa metsast mööda sõidad.

Mikita: „Nimetada oma maa ja metsa eest välja astuvaid inimesi Kremli sabarakkudeks pole mitte ainult erakordselt ülbe, vaid sellesse on peidetud ka varjatud ähvardus.” Mis puudutab selle lause propagandakriitikat, siis olen täiesti nõus. Tekib aga küsimus, kui palju on nende väljaastujate seas neid, kellel on OMA mets? Enamikul ilmselt mitte, ja kel ongi paar hektarit, siis need on juba majanduslikult mõttekam jätta silmailuks, mitte hakata neid raiuma.

Inimesel, kellel on OMA mets, ei ole vaja kuskile välja astuda. Ta lihtsalt majandab (või jätab majandamata) oma metsa just nii, nagu ta ise tahab. Ma saan aru, et siin on „oma” all mõeldud hingelist sidet mingi metsaga, kogu meie metsaga, aga paraku on mets alati ka täiesti reaalselt ja pragmaatiliselt kellegi oma. Ja sellele, kelle oma ta on, ongi metsaseaduse ja veel paari seaduse piires õigus ja vabadus teha oma metsaga, mida ta tahab. Mitte keegi ei sunni teda metsa raiuma (RMK välja arvata, teda kannustab riigikassa, aga tegelikult riik ju ongi omanik), kui ta ei taha. Kui ta seda teeb, siis ilmselt on selleks hea põhjus.

Loe veel

Siit jõuame kapitalismikriitika juurde, mis on üks Mikita põhisõnumeid. Ma ei ole alates sellest ajast, kui meil kapitalistlik kord kehtestati, olnud suurem kapitalismifänn (enne olin küll, NLiiduga võrreldes tundus see eemalt vaadates lahe). Selles mõttes on kapitalism ammu surnud, et turg ei reguleeri suurt midagi, pigem ikka telgitagused kokkulepped, poliitika, propaganda, EU strateegiad ja toetused jne. Nii vähemalt mulle tundub. Aga see selleks, vähemalt üks asi on kapitalismist meil alles ja see on omand.

Kui Mikita räägib maast ja metsast, siis tegelikult räägib ta kellegi eraomandist. Juriidilises mõttes täpselt samast asjast, nagu naabrimehe Sierrast või Belarussist. Ja isegi kui me oletame, et tekib mingi kogukond, kellel on hingeline side selle Sierra või Belarussiga, siis pole tal praeguses ühiskonnakorralduses mingit õigust minna naabri hoovi protesteerima, kui too tahab nimetatud masinat Kuusakoskisse viia.

Seega, Mikita kapitalismikriitika räägib eraomandi kaotamisest kui ainsast võimalusest tagada läänemeresoomlaste ja teiste põlisrahvaste identiteedi tugisammaste säilitamine. Põhimõtteliselt mul poleks selle vastu midagi. Omand on vargus jne. Aga millegipärast mulle tundub, et niipea seda ei juhtu. Ja kui ka peaks juhtuma, siis tuleks alternatiivid väga hoolikalt läbi mõelda, et ei juhtuks nii, nagu NLiidus juhtus. Alternatiivide peale on mõelnud nii Mikitast kui ammugi minust palju targemad inimesed juba sajandeid, aga midagi tarka välja mõeldud ei ole. Indiaanlaste alternatiiv ei loe, sest nad on evolutsioonis kaotajate poolel.

Ma kahtlustan, et vähemalt meie eluajal säilib eraomand ja sealhulgas maaomand. Ning sellega seoses mul ongi täiesti omakasupüüdlik motivatsioon iriseda nende kallal, kes kindlasti parimas usus, kuid mitte suuremas asjas teadmuses metsade eest võitlevad.

Praegune olukord, kus kogu mets ei ole ei riigi oma ega ka looduskaitseala, annab mulle võimaluse metsaga suhestuda. Ma sain õppida metsandust, mul on metsandussektoris tööd ja tegevust. Seetõttu saan ma palju metsas olla, just selle tegevuse ja töö kaudu saan ma otsustavalt rohkem metsast teada, kui manifeste, petitsioone ja arvamusartikleid lugedes.

Iga päevaga ja aastaga ma õpin väga palju juurde sellest, kuidas ja miks puud kasvavad just nii, nagu nad kasvavad, mida samal ajal teevad teised olendid metsas ja kuidas see kõik omavahel seotud on. Ja kõik need teadmised lubavad mul seda metsatööd aina paremini teha, aga tegelikult on minu joaks olulisem lihtsalt neid asju teada. Teada vähemalt killukest sellest, kuidas asjad toimivad. Ja selle teadmise ja kogemuse kaudu tegelikult ka kasvatada oma läänemeresoome identiteeti, mille lahutamatuks osaks on mets ja seened. Võib-olla kunagi hakkan ka tagaajus tajuma, millal murakad valmis on.

Kui ma istun kontoris arvuti taga ja kirjutan ükskõik kui õilsaid oode metsale, siis kogu seda teadmist, kogemust ega identiteeti ei teki. Siis oleks see lihtsalt üks killuke üleüldises propagandamosaiigis, tõsi, tunduvalt väiksema käibega, kui ahnetel metsatöösturitel, kuid siiski mingi osake.

Ja ma ei ole ainuke. Inimesi, kes tegutsevad iga päev metsas, ei ole küll väga palju, alla 5% rahvastikust, aga siiski see on mingisugunegi osa, kelle kokkupuude metsaga on reaalne, mitte vaid nostalgiline ja virtuaalne. Need on metsatöölised, metsnikud, taksaatorid, igasugu teised ametimehed ja ka väikeomanikud, kes igapäevaselt metsast toimetavad ja tegelikult kannavad edasi seda läänemeresoome tabamatut elutunnet. Suurem jagu neist armastavad metsa, kuigi neil on sellest ehk veidi teine nägemus, kui loodusteadlastel. Ka nemad on üks kogukond. Tänu nendele on meil tegelikult jätkuvalt pool maast metsaga kaetud, ja isegi kui see on võsa või istutatud mets, on see ju ikkagi parem, kui asfaldiga kaetud logistikakeskused, põlevkivikaevandused või Rail Balticu noahaav üle maa.

Ja tänu nendele on meil lisaks metsa- ja loodusteadlastele, keda on väga vähe, vähemalt mingi kriitiline mass inimesi, kelle jaoks mets ongi nende elu. Sest väljasurevaid vanaemasid ilmajaamaga kõhus ja puid raiuvaid vanamehi kusagilt enam juurde ju ei teki, ja ma ei näe ka nuhvleid näppivas uues generatsioonis potentsiaali sedasorti järelkasvuks. Uus põlvkond võib küll olla loovam ja vaimsem, kui meie, kuid kogemusel põhinevat loodustunnetust on neil praeguse elukorralduse juures praktiliselt võimatu õppida. Metsas töötajad ongi ainukesed, kes metsatunnetust ja -teadmust edasi kannavad ja seni, kuni meil on kapitalism ja eraomand, tahavad nad ka palka saada. Seega tuleb metsa ka raiuda, sest muudest tegevustest metsas sissetulekut ei tule.

Ja seni, kuni eraomand pole likvideeritud ja neid kõiki mingisse utoopilisse Indiaani-Natura-Metsamajandamiskeskusse tööle võetud, saan ma alati natuke pahaseks, kui nende arvamused ja tegemised ahnete metsatöösturite, korrumpeerunud poliitikute ja sõgedate eurobürokraatidega ühte patta pannakse. Eriti kui seda teevad inimesed, kelle jaoks mets on peamiselt „vaade”.

Loe Mari Kartau metsablogi SIIT.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare