Maria-Kristiina Soomre: Kunstivaldkond ei jää kaotajaks

Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre vaidleb vastu eelmises Maalehes ilmunud Mari Kartau arvamusloole "Ministeerium “korrastas” kogu kunstiraha Tallinna kesklinna".

Vastukajad kultuuriministeeriumi kureeritavate valdkondade rahastamise korrastamisele on alati elavad. Nii oli see spordivaldkonnas, nii on see nüüd kunstigaleriide puhul. Ministeeriumi roll väiksemate näituseasutuste rahastamisel oli seni tagasihoidlik, nüüd jagatakse vastutus kahe rahastaja vahel selgemalt ära.

Näituseasutuste rahastamine selgemaks

Kultuuriministeerium ei võta kelleltki midagi ära, vaid hakkab kunstinäituste korraldajatele mõeldud toetusi jagama senisest põhimõtteliselt erinevalt. Aastaks 2020 peame jõudma selleni, et eri rahastajad ei dubleeri enam üksteist. Probleemile on tähelepanu juhtinud riigikontroll ning see on ka kultuuripoliitika alusdokumendi eesmärk. Nii nagu mujal, tuleb ka kunstivaldkonnas paremini eristada, mida rahastab kultuuriministeerium ning mida kultuurkapital.

Ministeerium näeb oma ülesannet eelkõige kesksete kultuuripoliitiliselt oluliste asutuste stabiilse põhitegevuse tagajana. Kultuurkapitali osa on olla ekspertkogu väiksemate, mitmekesisust loovate ja projektipõhiste tegevuste ning üksikisikute ja -algatuste toetamisel. Nii nagu mistahes muus valdkonnas.

Sellest tulenevalt ei korraldagi kultuuriministeerium tulevast aastast enam taotlusvooru „Näituseasutused ja kunstikeskused“. Selle asemel on ministeeriumi eelarvereal edaspidi kolme keskse näituseasutuse, Tallinna Kunstihoone, Eesti Kunstnike Liidu galeriide ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tegevuskulud. Otsusega vabaneb märkimisväärne summa kultuurkapitalist, sest Kunstihoone tegevustoetust on seniajani suures osas rahastanud just kulka.

Kõik ülejäänud näitusekorraldajad, kes varem olid harjunud raha saamiseks pöörduma Kultuuriministeeriumisse (või nii ministeeriumisse kui ka kulkasse korraga), saavad toetuse saamiseks esitada oma taotlused kultuurkapitali. Ekspertnõukogu on muudatusest teadlik ning kinnitanud, et see teeb ka nende otsustusprotsessi lihtsamaks. Väheneb taotluste, lepingute ja aruannete hulk.

Eesti kunstielu peamine rahastaja on Kultuurkapital

Kulka jaotab aastas kunstiprojektidele raha üle kolme korra rohkem kui kultuuriministeerium. Aastaid on suure osa sellest hõlmanud kesksete kunstiinstitutsioonide püsikulud, olgu need siis riiklike kunstimuuseumide sisuprojektid, näituseasutuste tegevustoetused või programmiloome. Ministeeriumist jagati seniajani taotlusvooru kaudu osalist toetust paarikümnele eri suuruse ja profiiliga näitusekorraldajale, kellest suur osa taotles omakorda ülejäänud kulude katteks toetust kultuurkapitalist. Taotlejad pidid ministeeriumi ja kulka toetusi kombineerima, kuid kindlust ei olnud kunagi.

Ministeerium võtab nüüd, lähtudes 2016. aasta eelarvest, 92 000 euro ulatuses seni makstud toetusi kulkast enda kanda ning tagab lisaks 83 000 euro ulatuses juba varem taotlusvoorust kaetud tegevusi. Samas ei ole panus näituseasutustesse sugugi ministeeriumi ainus tugi kunstielu arengusse: toetatakse rahvusvahelistumist nii "impordi" kui ka "ekspordi" suunal, loomeliidule eraldatakse raha kunstnikupalga maksmiseks ning arendatakse residentuuri Narvas.

Miks saavad toetust just need kolm eelpool nimetatud näituseasutust? Kultuuriministeerium lähtus valikut tehes kultuuripoliitika eesmärkidest, taotlusvooru statistikast, varasemate ekspertkomisjonide hinnangutest, asutuste panusest kunstiellu, nende tegevuse sisulisest kvaliteedist ja professionaalsusest. See kolmik on olnud ka senisest taotlusvoorust kõige suurem kasusaaja, survestades samal ajal ka kulka eelarvet. See on põhjustanud kunstivaldkonnas palju kriitikat. Teisalt, professionaalse kunsti jätkusuutlik areng sõltub paratamatult olulise valdkondliku mõjuga institutsioonide võimekusest. See omakorda tingib vajaduse tagada nende rahastuse stabiilsus.

Regionaalne kättesaadavus

Ministeeriumi ja kultuurkapitali tegevuspõhimõtted ega rahastamise senine praktika ei kinnita kuidagi, et väiksemate kohtade kunstikorraldajad satuksid nüüd löögi alla. Vastukajadest on kõlanud, justkui jääksid nad nüüd ilma ka kohalikust toetusest. Tuleb tähele panna, et ka ministeeriumisse tulnud taotlusi analüüsis ja pani pingeritta ekspertkomisjon – täpselt nagu kultuurkapitalis.

Seni on kohalikud omavalitsused kohalikku kunstielu väga hästi toetanud. Taotlusvoorust aastatel 2005-2016 toetust saanutest peaaegu pooled tegutsesid väljaspool Tallinna või Tartut, ehkki nende osakaal toetuste kogusummas on alla veerandi. Kuna taotlusvooru eesmärk oli pideva näitusetegevusega näitusemajade toetamine, siis põhiline tegevuse rahastaja pidi olema Kultuurkapital või omavalitsus, enamasti mõlemad korraga. Toetuste tagamine regionaalse kunstielu veduritele ei käi üle jõu ka kulkale.

Kohaliku elu olulisim arendaja on aga alati kohalik omavalitsus. Kui Eesti omavalitsused on seniajani olnud kunstisõbralikud, siis miks see peaks muutuma nüüd? Kultuuriministeerium omakorda koostab ülevaadet kohalike näitusepaikade investeeringuvajadustest. Koostöös omavalitsuste ja Kultuurkapitaliga on eesmärk tagada galeriide võrk, mille abil oleks kunsti eksponeerimine tagatud igas Eesti eri paigas.

Sellisest ühisest koostööst, aga mõistagi ka kunstivaldkonna sisukast panusest sõltub nii Eesti kunstielu regionaalne haare kui ka meie rahvusvaheline atraktiivsus maana, kus kunst on tasemel ja au sees.