Aga – võib-olla õnnestub siiski omamärgitoodetest rääkides tööstustel näha ohu asemel ka võimalusi ja tarbijal eelarvamustest vabaneda.

Pole uus nähtus

Omatooted, mida tuntakse ka private label’itena, on koondnimetus kõikide kaupade kohta, mida müüakse jaemüüja kaubamärgi all. Selleks kaubamärgiks võib olla nii jaemüüja nimi kui ka spetsiaalselt kaubavalikule antud nimi. Omatooted on olnud turul juba peaaegu terve sajandi.

Algupäraselt oli omatoote pakkumine kaupmehepoolne reaktsioon tootjate piirava margipoliitika vastu.

Kaupmeeste eesmärk seejuures oli säilitada vabadust teha ise oma ettevõtet mõjutavaid otsuseid. Aja möödudes on siia ritta lisandunud ka teisi põhjuseid, mis mõjutavad omatoodete poliitikat.

Eriliste omatoodete abil saab eristuda konkurentidest, tekitada endale mõnes kaubagrupis juurde turgu, täiendada sortimenti, tugevdada ettevõtte identiteeti, pakkuda tarbijale soodsat hinnataset jne.

Aastaid tagasi peeti omatooteid odavate toodete või üldtarbekauba sünonüümideks. Viimase 20 aastaga on omatooted aga märkimisväärselt edasi arenenud, muutudes üha väljapeetumateks ja kasvatades oma turuosa kõigis jaemüügisektoreis.

Enamikus Euroopa riikides jääb omatoodete turuosa 20 ja 30 protsendi vahele. Šveitsis ja Ühendkuningriigis ületab nende turuosa lausa 40 protsenti. Itaalias, Poolas ja Kreekas jääb omatoodete turuosa 10 ja 15 protsendi vahele.

Eestis on see 8%, Lätis ja Leedus veelgi vähem.

Las tarbija otsustab

Omatoodete kvaliteet sarnaneb samade kaubagruppide turuliidrite kvaliteediga. Siinne kaupmees ei saa endale lubada kehva kauba müüki, kuna kogu vastutus kvaliteedi eest lasub kaupmehel.

Tootega kaasnevat soodsamat hinda saab kaubakett pakkuda kahel põhjusel – olematud turunduskulud ja suured tootmismahud. Viimane ärritab kindlasti tööstuseid, kuid jutt tööstuse eripära hääbumisest ei kannata küll kriitikat.

Jäägu ikka tarbija otsustada, millise toote ta poeletilt valib – kas see on poeketi omatoode või mõni margikaup.