Märka märkajat!
Minu žest on Brüsselis vastuseks jalakäijale, kes – erinevalt Eesti tavadest – tänab vastutulelikku autojuhti kerge noogutuse või käeviipega. Teisisõnu – ta märkab ja tunnustab juhti selle eest, et too teda märkas. Ehkki võiks ju ka vihaselt maha põrnitsedes üle tee marssida või teha näo, et mis sa, sohver, seal vahid, mul ju ongi õigus siit üle minna ja sinul kohustus seisma jääda.
Võib muidugi eestlaslikult mõelda, et milleks see lõunamaine žestikuleerimine ja liigne suhtlus! Tõesti, jalakäija saaks üle tee mõlemal juhul. Aga vahe on selles, milline on kõnealuse mikrosündmuse emotsionaalne tagajärg mõlemale poolele. Ühel juhul ükskõiksus, vahel isegi trots ja teineteisele ärategemise tunne, teisel puhul aga rõõmukild inimlikust kontaktist, heameel, et sai kaasinimesele vastu tulla.
Erisugune minevik joonistas eri käitumismustreid
Pole raske arvata, kumb käitumine tekitab inimeste vahel positiivset õhkkonda, seotuse ja vastutuse tunnet, kumb on aga tagajärg ning osalt ka põhjus eraldumisele, mõttetule võitluslikkusele ja sellega kaasnevale frustratsioonile.
Siit edasi mõeldes – praeguse Eesti ühiskonna ja eriti poliitika üheks arengupiduriks peetakse inimeste vähest organiseeritust, puudulikku koostegutsemise soovi ja valmisolekut tähtsatel teemadel kaasa rääkida. Kõige nähtavamalt avaldub see meie kodanikeühenduste vähesuses ja nende nõrkuses.
Sellise olukorra üheks peapõhjuseks on nimetatud Nõukogude okupatsiooni, kus igasugune vaba initsiatiiv ja ühistegutsemine oli võimude poolt takistatud ning punavõim oli õpetanud inimesi üksteist umbusaldama.
Inimeste eraldatus tähendab aga sotsiaalse kapitali vähesust, mis omakorda takistab ühiskondliku sidususe arengut. Nii lähebki kõiksugu seltside, huviühingute ja klubide loomine vaevaliselt ning praegune Eesti erineb märgatavalt ennesõjaaegsest, kus piltlikult igas külas tehti isetegevust või peeti ühiselt meiereid.
Muidugi on meie asjad viimase paarikümne aastaga kõvasti edenenud ning eriti noorema põlvkonna seas juurdumas euroopalik aktiivne ja avatud käitumine, oskus naeratada ja tervitada. Ning üha vähemaks jääb selliseid olukordi, kus näiteks rabamatka laudteel võõrast vastutulijast vaikides ja kõrvale vaadates möödutakse – Eestis kogetud, kuid Lääne-Euroopas täiesti uskumatuna tunduv situatsioon. Ka eestlaste seas kasvab taas usaldus kaasinimeste vastu ning selle baasil võrsub julgus ja soov midagi koos ära teha. “Teeme ära!” kampaania on selle kõige ilmekamaks näiteks.
Kaaslasest hoolimine tasub ära, säästes isegi elusid
Kui aga mõtlen, kuidas ma ise siin kaasa aidata saaks, siis üks kindel võimalus on heatahtlikkuse ja positiivsuse kasvatamine oma igapäevase käitumise kaudu.
Ka väike tänužest või naeratus suurendab head energiat, sellega suurendan ehk usaldust kaasinimeste vahel ning muudan kogu meie ühiskonna terakese paremaks. Positiivse hoiakuga, teistest hoolivad inimesed suudavad tõhusamalt koostööd teha ja nii ka rohkem korda saata.
Üksteisest hoolimine tasub ennast kindlasti ära. Nii näiteks Belgias hukkub liiklusõnnetustes miljoni inimese kohta kolmandiku võrra vähem inimesi kui Eestis, veel suurem on vahe autode hulka arvestades. Kui ikka oled kaasliiklejatega käeviibete, silmside ja peanoogutuste kaudu seotud, siis ehk ei kihuta ka nii mõttetult ega riski enda ja teiste eluga.
